Elis Tootsman: mõttetu põlvkond

1383113_588134457890590_1885368349_n

Tänapäeva noorte põlvkond on kamp ennasttäis siidinäppe, kes põhikoolis ei viitsi õppida ning suurem osa neist kukub seetõttu koolist välja. Teine osa katsub virisedes ja vanemate sunnil keskkooli läbi teha, kolmas osa tunnistab puupea sündroomi ning läheb oskusi ammendama kutsekoolidesse. Bakakraad näpu vahel nõutakse ulmelisi palganumbreid, mis näitavad selgelt noorte sinisilmsust ja rumalust.

Kas selline põlvkond võtabki ühel hetkel meie riigi juhtimise üle? Taoline stereotüüpne hinnang on ühiskonnas kahjuks levinud. Kuid enne kui sellele jaatavalt vastad, loe läbi ülejäänud artikkel.

Noorte rumalusest ja oskamatusest on räägitud palju. Küllap sellepärast, et ka lapselik tõdemus on näidanud: kui oled jamaga hakkama saanud, vea süü kellegi teise õlule. Veel parem, kui suudad seda teha lavatulede valguses, piduliku alandustooni kajal. Et sõnum jõuaks ikka kõigini. Kuid milles seisneb süü?

Tööturu olemus on aastatega muutunud ning sellest lähtuvalt ka noortele pandud ootused. Kriitiline mõtlemine, oskus näha tervikpilti, planeerimine, aja efektiivne kasutamine, suhtlemisoskus, koordineerimisoskus, juhtimisoskus ja nii edasi. Neist on saanud hädavajalikud oskused, et tänapäeva tööturul hakkama saada. Kuid kas meie haridus pakub neid?

PISA testid näitavad, et me oleme tublid matemaatikas, lugemises ja teoreetilistes ainetes, mille üle võib loomulikult uhke olla, aga eespool nimetatud oskused jäävad meie koolivõrgus vajaka ning just nende oskuste põhjal hinnatakse noorte edukust tööturule sisenemisel.

Mõni humorist võib siinkohal teha nalja ja öelda, et nende oskuste puudumise taga on eestlaslik külm hoiak ja suhtlemisviis, kuid tegelikult on haridusel oluline roll nende oskuste juurutamisel. Kust muidu peaks üks noor neid ammendama? Kas haridus ei pidanud mitte olema ettevalmistus selleks, et elus hakkama saada?

Teine oluline probleem seisneb selles, et ühe pisikese riigi kohta on meil õige palju neid, kes kukuvad juba põhikoolis välja või ei suuda seda lõpetada. Milles asi? Õpetajatel puudub aeg selleks, et tegelda probleemsete või erilist tähelepanu vajavate lastega, kuigi just tähelepanu on see, mida need lapsed vajavad.

Veel enam: tugispetsialistid, kes on koolides selleks, et õpetajaid nendel puhkudel aidata, vaevlevad samamoodi ajanappuse käes ega jõua iga lapseni personaalselt. See tundub ka inimlik, kui 800 lapse peale on koolis üks osalise koormusega psühholoog.

Mida kauem on inimene haridusvõrgus sees, seda parem on töö tulemus ning kindlustunne tööturul. Kui minna veel täpsemaks, siis suurenevad inimese toimetulekuoskused: rahaga majandamine, elu planeerimine, soov osaleda kodanikuühiskonnas ja nii edasi. Olulised oskused, mis annavad inimesele lisandväärtuse juurde.

Lihtne loogika ütleb, et kui tööturu nõuded on aastatega kahe- või kolmekordistunud, siis peab ka ettevalmistus tööturule sisenemiseks olema kahe- või kolmekordne. Üheks olulisemaks kohaks, mis vajab reformimist, on koolikohustus.

Oleme jõudnud situatsiooni, kus koolikohustuse pikendamine 18. eluaastani või kuni kutsekvalifikatsiooni saavutamiseni on hädavajalik, et anda noortele täielik ettevalmistus tööturul hakkama saamiseks. Lisaks hoiab II valik ehk kutse saamine ära selle, et meil on põhihariduseta töötajaskond, kellel puuduvad teadmised ja oskused. Mõneti on tänapäeva tööturul puudus just oskustöölistest.

Kuid mis saab neist, keda tuleks sellisel juhul “läbi lohistada”? Ma eespool vihjasin, et erivajadustega noortega tegelemiseks puudub ajaressurss, mille tõttu tuleb kindlasti mõelda nii tugispetsialistide kui ka õpetajaskonna arvu kasvatamisele. Läbi tugisüsteemi loomise suudame nendele anda täisväärtusliku õpikeskkonna ning kindlustunde tulevikuks.

Meil on hetkel 40 000 last, kes on haridusteest ja tööturust kõrvale jäänud ning kelle kohta puudub informatsioon. Kadunud põlvkond. Just nagu I maailmasõja ajal. Investeering tugisüsteemi on küll kallis, kuid tulevikus teenib selle mitmekordselt tagasi, sest need 40 000 kadunud noort on tegelikult Eesti riigi maksumaksjad, mitte sotsiaalabi saajad. Need 40 000 kadunud noort on tegelikult Eesti tublid ettevõtjad, oskustöölised, riigijuhid.

Ja need noored, kes lähevad end proovile panema välismaa turgudel, on tegelikult meie noored, kes võiksid panustada Eesti riigi püsimajäämisesse. Küsimus on prioriteetides, sest jätta kasutamata oluline inimrühm on sama, mis öelda: meil ei ole teid vaja, noored!

DELFI