Monika Maljukov: Perepoliitika peab ajaga kaasas käima!

10412038_10152574184664044_3668412004682957554_nÜhiskonnas on levinud suhtumine, et inimestel peab olema katkematu karjäär, välja arvatud muidugi juhul, kui katkestus on tingitud ajateenistusest. Sellist tüüpi mõtlemist peab ühiskonnas muutma. Lapsehoolduspuhkus, vabatahtlik tegevus ja enesetäiendamine peavad muutuma loomulikuks ning aksepteeritud osaks iga inimese elust.

Senine suhtumine süvendab stereotüüpe ning surub inimesi soorollidesse, mis omakorda taastoodab ebavõrdsust meeste ja naiste vahel. Naised kasvatagu kodus lapsi ja mehed olgu kogu aeg tööl ning teenigu perele elatist, on ühiskonnas laialt levinud mõtteviis. Tulemuseks on rahulolematud perekonnaliikmed ja vähene õnnetunne. Võib ju öelda, et ka praegu on meestel õigus lapsehooldupuhkusele jääda. Nii on, kuid isade osakaal lapsehoolduspuhkusel olijatest on endiselt alla 10%, seega ei ole olukord suurt muutunud.

Üheks võimaluseks mõlemat lapsevanemat enam perekonnaga siduda on luua olukord, kus mõlemal lapsevanemal on võimalus osa ajast olla lapsehoolduspuhkusel. Selleks tuleks lapsega kodus oldud ajale lisada ka teisele vanemale mõeldud puhkuse osa, mida on ainult temal võimalik kasutada. See loob olukorra, kus soovi korral saavad kodus olla mõlemad vanemad ning läbi selle tugevneb ka side isa ja lapse vahel.

Teisalt puudub kolme aasta pikkuse lapsehoolduspuhkuse väljavõtmisel igasugune paindlikkus – eriti mis puudutab hüvitatavat puhkuse perioodi. Olulised ei ole vaid esimesed lapse eluaastad, vaid sageli vajab ta suuremat tuge ka koolitee alguses. Seega on nii lapse kui ka kogu pere dünaamikat arvestades mõistlik võimaldada lapsehoolduspuhkuse hajutamine kuni lapse kaheksa-aastaseks saamiseni.

Praeguseks on tõepoolest lapsehoolduspuhkuse ajal töötamise võimalused paranenud, küll aga ei ole töökohad sageli piisavalt paindlikud, et pakkuda lapsehoolduspuhkusele siirduvale vanemale osaajaga töötamist. Tööandjad ja ka ühiskond tervikuna peab jõudma arusaamiseni, et lapsevanemad suudavad soovi korral ka laste kõrvalt töötada ning selleks tuleb anda võimalus.

Me peame liikuma ühiskonna suunas, kus laste saamine ei lükku edasi, sest tuleb valida järelkasvu ja karjääri vahel. Või kus lapsehoolduspuhkusel viibimise aeg ja väikelaste kasvatamine võrduvad automaatselt asjaoluga, et lapsevanem ole tööturul samaväärne kui see, kel pole lapsi. Seega on aeg tõsiselt analüüsida, kuidas toetab ühiskonnaliikmeid lapsehooldussüsteem ja perepoliitika. Kindel on see, et mõne lihtsa muutusega on võimalik olukorda oluliselt parandada.