Karl Lembit Laane

403 Karl Lembit Laane

Ehkki ma pole siin sündinud, on Tartu mu kodu. Siin alustasin ma oma iseseisva eluga ning olen veetnud oma senised parimad aastad: õpingud Tartu Ülikoolis riigiteaduste õppekaval tudengi ja tuutorina, Poliitikalabori ja Riigiteaduste Seltsi asutamise ja arendamise aastad ning töö üliõpilaste esindajana oma instituudis, ülikooli senatis ja üliõpilaskonna juhatuses.

Viimane neist tõi mu ellu pöörde. Tartu Ülikooli üliõpilaskonna aseesimehena 2018-2019 nägin ma esimest korda, kuidas langetatakse otsuseid avalikus organisatsioonis, milles on töötajaid kümme korda rohkem kui Tartu linnavalitsuses – ja kuivõrd oluline on teha häält, et üliõpilasi kuulda võetaks. Mu põhilisteks teemadeks olid õppekvaliteet, roheline ülikool ning üliõpilaste vaimne tervis; ametiaja suurimaks saavutuseks üliõpilaste õigus akadeemilise puhkuse ajal õppida (ehkki see polnud muidugi ainult minu, vaid ka teiste esindajate ja ka ülikooli enda saavutus).

Aga sellest mulle ei piisanud. Kaitseväes jätkasin ma sama rida alguses rühma ja hiljem kompanii esindusmehena, seekord siis ajateenijate huvide kaitse nimel. Pärast Kaitseväest naasmist võtsin ma oma filosoofiaõpingutest akadeemilise puhkuse ning asusin ise Tartu Ülikooli üliõpilasesindust (TÜÜE-t) juhtima. Selle aasta jooksul tegime me ajalugu: ka töövõimepuudusega üliõpilased* vabastatakse alates algavast õppeaastast õppetasu maksmisest; saavutasime kokkuleppe, et alustavad õppejõud peavad kohustuslikus korras läbima pedagoogilise väljaõppe, vajaduspõhise eritoetuse jagamise kord muutub ning selle saajate ring laieneb… Need on vaid mõned minu ning mu tollaste aseesimeeste Helo Liis Soodla ja Trine Tamme saavutustest (teistest saab lugeda siit).Ma lahkusin juunikuus, kuna mu põhilised eesmärgid olid tolleks hetkeks saavutatud ning oli aeg teha teed uutele inimestele värskete ideede ja nägemustega, kuidas asjad olla võiksid.

Ent mu töö üliõpilasesindajana pole veel läbi. Et üliõpilaste huvide, õiguste ja vajaduste kaitse on heades kätes TÜÜE-s, ei tähenda, et üliõpilaste mured oleksid lahendatud. 2019. aasta Eurostudenti uuringu andmetel elavad ⅖ üliõpilastest kas absoluutses või suhtelises vaesuses ning ⅗-l neist on raskusi saada ots otsaga välja tulemisega (lk 21), ehkki ⅔ üliõpilastest teenivad õpingute kõrvalt elatist tööga (lk 15). Eurostudenti jätkuuuringust selgus, et juba enne pandeemiat oli üliõpilaste seas vaimse tervise raskuste epideemia: igal teisel üliõpilasel on tõsiseid vaimse tervise muresid (lk 3). Samal ajal räägitakse tasulise kõrghariduse taastamisest.

Need on probleemid, mis on vindunud juba aastaid, sest praktiliselt keegi parlamendierakondadest ei võta üliõpilaste muresid tõsiselt. Ainus erand sellele reeglile on Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Ajal, mil enamik teistest on ähvardanud piirata välisüliõpilaste võimalusi Eestisse õppima tulla, muuta kohalikud üliõpilased sunnismaisteks või kehtestada neile tasulise kõrghariduse, eiranud kõrghariduse ja üliõpilaste sotsiaalsete tagatiste süsteemi kriitilist alarahastatust ning üldse jätnud kõrgharidusteemad vaeslapse rolli, on sotsiaaldemokraadid alati olnud üliõpilaste muredele avatud ning üliõpilasliikumisele suureks abiks (ehkki kahjuks opositsioonipingist). Seepärast ma kandideeringi siin nimekirjas – sest just SDE pakub suurimat lootust, et midagi üliõpilaste valukohtadega peale hakataks.

Kas üliõpilaste mured saab lahendatud KOV-i tasandil? Ei ja jah. Ei, kuna enamik üliõpilaste probleemidest on sellised, mis vajavad riikliku tasandi otsuseid. Jah aga kahel põhjusel. Esiteks on siiski teemasid, millega saab üliõpilastele abiks olla ka KOV: majutus, transpordiühendused, stipendiumid, töö- ja praktikakohad, arstiabi, vaba aja veetmise võimalused, tugi üliõpilasorganisatsioonidele, linnaplaneerimine vastavalt üliõpilaste vajadustele jne. Teiseks, kui üliõpilased astuvad KOV-i valimisel selgelt enda huvide nimel välja, näitame me ka kõigile teistele erakondadele, et oleme jõud, millega peab arvestama ka riigi tasandil.

Sotsiaaldemokraatidega oleme võtnud üliõpilased oma programmi keskmesse. Me soovime, et:

  1. rattaringlus oleks linna elanikest õpilastele ja üliõpilastele tasuta,
  2. igast ülikooli õppehoonest ja kampusest jõuaks teise vahetunni jooksul,
  3. koos kõrgkoolidega loodaks üliõpilastele uusi taskukohaseid ühiselamukohti,
  4. üliõpilastele, sh välisüliõpilastele, mõeldud Raefondi stipendiumi mahtu ja saajate ringi kahekordistataks,
  5. ülikooli raamatukogu oleks õppeperioodil lahti ööpäevaringselt.
  6. koostöös Tartu kõrgkoolide ja ettevõtetega pakutaks üliõpilastele töö- ja praktikakohti,
  7. Tartu Välismaalaste Teenuskeskus aitaks välisüliõpilastel siseneda Tartu tööturule.
  8. koos Tartu Ülikooliga loodaks Maarjamõisa linnakusse õpi-, spordi- ja puhkealadega kohalikele elanikele, töötajatele ja tudengitele,
  9. välisüliõpilastel oleks ligipääs ingliskeelsele perearstiteenusele ning
  10. kaasava eelarve hääletamisel osalemise õigust laieneks kõigile kuni 26-aastaste Tartus õppivate noorteni.

Kui tunned, et need või teisedki punktid Tartu sotsiaaldemokraatide programmist Sind kõnetavad, siis tule, vajadusel kirjuta ennast enne 17. septembrit Tartu linna sisse, avalda meile toetust ning vali 17. oktoobril või eelnevatel eel- ja e-valimistel just sotsiaaldemokraate! Meid Tartus on kokku umbes 20 000. On Tartu aeg olla tudengilinn ka tegudes!

PS! Maailmavaatelt olen peale vasakpoolse ka selgelt demokraat ning näen, et Tartul oleks päriselt potentsiaali muutuda otseses mõttes Emajõe Ateenaks. “Rahva valitsus” ei ole sõnakõlks ning me peaksime leidma viise, kuidas päriselt anda inimestele kontroll oma elude üle. Minu mõtetest sel teemal võib lugeda Vikerkaarest ja Sirbist. Olen kirjutanud artikleid eri teemadel ka Müürilehte, Diplomaatiasse, Postimehesse, Eesti Päevalehte, UT ajakirja ja Poliitikalaborisse.