Eestlaste toetus põgenike vastuvõtmisele läheb üha väiksemaks. Eelistatakse lihtsamat varianti – aidata rahaliselt või öelda, et see pole meie asi. Kuid seda foobiat põhjustab ka tundmatuse kartmise instinkt, mida sisendavad osa erakondi ja poliitikudki. On väga kurb, et inimesed mõtlevad ainult iseenda peale ja ei suuda oma vanadest hirmudest ja instinktidest vabaneda.
Muret tekitab, et eestikeelse elanikkonna radikaalsemas osas levib praegu mõte, et venekeelne on parem kui pagulane. Kas tõesti on vaja ühist vaenlast?
Kui natsionalistlike arvamustega esinevad Urmas Reitelmann või Jaak Madison, võib see integreerumisprotsessi halvasti mõjutada ja anda pinda venekeelsetele radikaalidele ja ka Venemaa meediale.
Minu jaoks on sõnavabadus võimalus vabalt väljendada oma arvamust, aga samas osata seda põhjendada ja kanda oma seisukohtade eest vastutust. Ei tohi lihtsalt solvata ja kritiseerida. Kui Reitelmann oleks korrektselt formuleerinud oma arvamust, siis ei oleks skandaali olnud.
Olen üks „300 000 parasiteerivast tiblast”, kuid ei toeta pronksiööd ja ei osalenud selles, olen täiesti adapteerunud ja integreerunud, armastan Eestit, oskan riigikeelt ja olen patrioot. Ma ei karda „siiapürgivaid prussakaid”, tahan aru saada, kuidas toimib nende kultuur ja ei tee ennatlikke järeldusi.
Miks meil ei ole peresid, kes oleksid nõus pakkuma ja jagama oma kodu pagulastega, või puudub organisatsioon, kes otsiks neile kodu? Selle asemel aina rohkem omavalitsusi keeldub pagulaste vastuvõtmisest. Väga kõvasti on kuulda pagulastevastaseid kõnesid, pooldavaid aga peaaegu mitte. Võtta 150 pagulast on minu arvates häbi, hea meelega võtaksin vastu 5000 inimest. Kui meid võeti kunagi vastu, siis peame ka meie võtma.
Allikas: Õhtuleht (8.september 2015)