Maarja-Liis Roone: Klienditeenindus pisaraid ei usu

15
Julgen väita, et olen korraliku töökasvatusega. Olles elanud terve oma elu suures majas, millel on veel suurem aed, on olnud tööd küll ja veel. Kui sinna juurde veel lisada onu talu kõikvõimalike põldude, kasvuhoonete ja loomadega, olen veetnud oma suved üpriski tegusalt. Oma esimese palgatöö kogemuse sain alles sel suvel. Ja see pani nii mõnegi asja üle mõtlema.

Sel suvel üritasin nii hästi kui võimalik lähtuda põhimõttest „klient on kuningas“. Naeratus näol olin pidevalt valmis kuulama klientide tagasisidet (loe: kurtmist). Otsisin kliendile rõõmsalt sobivaid riideid ja suurusi. Entusiastlikult tutvustasin igale ostjale uut kliendiprogrammi. Tööpäeva pikkuseks oli üksteist tundi ning mulle sattusid üldiselt kolme päeva pikkused vahetused. Kui vedas, oli ka peale seda kolm vaba päeva. Aga seda juhtus väga harva. Sellegipoolest naeratasin kogu aeg, isegi siis, kui jalad tööpäeva lõpus valutasid. Naeratasin, kui klient minuga tõre oli. Naeratasin, kui kõik mu sõbrad jaanipäeva tähistasid. Naeratasin, kui mu kaaslased suvepäevi pidasid. Naeratasin, kui sugulased mu sünnipäevast pilte saatsid, kuhu ma ise kahjuks ei jõudnudki. Naeratasin, kui sõbrad reede õhtul välja läksid. Naeratasin, kui kõik oma jumekat nahka minu luigetooni käe kõrval võrdlesid.

Kas tõesti on vaja, et kauplused nii kaua avatud on nagu meil Eestis? Isegi nädalavahetustel? Arvan, et mitte. Veetsin paari aasta eest veidi üle kolme kuu Šveitsi väikelinnas Au Pair’ina. Minu peres oli õhtusöök kella seitsme ajal. Ei olnud harv juhus, kui perepoeg enne seda poodi leiva järele kiirustas, sest toidupood suleti argipäeviti kell 19.00. Laupäeval oli see avatud mõned tunnid keskpäeval ning pühapäeval oli hoopiski suletud. Riidepoed olid umbes samadel aegadel külastajatele avatud ning leida kohta, kuhu sööma minna pühapäeval või esmaspäeval oli pea võimatu. Sellegi poolest keegi nälga ei jäänud ning kõik vajalikud sisseostud said tehtud. Inimesed arvestasid sellega.

Mis te arvate, kui me enam ei planeeriks oma sisseoste kella poole kümneks õhtul ning suleks kauplused paar tundi varem? Kindlasti tuleks seda teha nädalavahetustel. Pühapäeviti võiks anda ka klienditeenindajatele võimaluse veeta aega oma pere ja lähedastega ning mitte avada kauplust. Mõistan, et on asutusi, kus selline võimalus kahjuks puudub. Sellisel juhul võiks olla nädalavahetusel töötamine topelt tasustatud. Aeg on meie kõige väärtuslikum ressurss, kasutagem seda targasti. Ja palun, lubage seda teha ka klienditeenindajatel!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga