Täna viis aastat tagasi hukkus Norras Utoya saarel ligi 80 inimest. Enamik hukkunuist olid noored, täis elutahet ning soovi maailma enda ümber paremaks muuta. Neilt võeti see võimalus. Meie kohus on terroriohvreid meeles pidades kanda edasi nende ideid ja unistusi. Me peame võitlema võrdsema ja vägivallavabama maailma eest.
Paraku pole 2011. aasta 22. juuni sündmused jäänud ainukeseks kohutavaks terroriaktiks meie lähiminevikus. Rünnakud Pariisis, Nice´is, Ameerika Ühendriikides, aga ka Bagdadis (hukkunuid 310) jt õhtumaavälistes piirkondades, ei pane mitte ainult kurval meelel hukkunute lähedastele mõtlema, vaid murendab oluliselt meie turvatunnet. Globaalse maailmaga kaasenavad paraku ka globaalsed ohud, hiljutises Prantsusmaal Nice´is toimunud rünnakus hukkusid ka eestlased. Mitte midagi siin maailmas ei saa võrrelda lähedase inimese vägivaldse ning ebaõiglase kaotusega. Kõik eestlased tunnevad raskel ajal Nice´i terrorirünnakute ohvrite lähedastele kaasa.
Terror ja vägivald on saanud liiga tavapäraseks, ehk isegi paratamatuks osaks kahekümne esimese sajandi maailmas. Kõikide ohvrite nimed meieni ei jõua. Ometigi on iga inimese surm traagiline kaotus kogu inimkonnale. Need ideed ja unistused, mida kaotatud evisid, ei saa kunagi tegelikkuseks. Olemata armastused, ütlemata sõnad, tegemata teod – selles seisneb terroriaktide traagilisus. Terroristid soovivad hävitada maailma mitmekesisust. Aga mitmekesisus, erilisus ja erinevus on see, mis teeb meist inimesed. Terroristid püüavad hävitada seega inimlikkust ja sellega me ei lepi. Me ei lase sel juhtuda.
Mäletame neid inimesi, kes on hukkunud aastate jooksul argpükslikes terroriaktides, ning peame meeles – vaid inimlikkus on võti saavutamaks võrdsemat ja vägivallavabamat maailma.