Ann Vaida: Kui kõik inimesed pole seaduse ees võrdsed, minnakse sinna, kus ei pea selgitama, kellega sa koos tulumaksu maksad või last kasvatad

11080311_10203954331963925_882804097079755500_oRõõm on kuulda, et järgmise aasta noorte laulu- ja tantsupidu kannab positiivset sõnumit “Mina jään!”. Kas ma saaksin sellise lubaduse anda täies kindluses, kui samal ajal märkan oma sõprade suust lauseid „Peaks vist ikka Soome tagasi minema“, „Ma käin siin ainult jõulude ajal, muidu ma ei suudaks“, „Ma ei ole vanematele öelnud, kolisin lihtsalt ära“? Neid lauseid kuulsin enne eelmise aasta sügist tihti ja kuni kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmine venib, kuulen veel. Mitte kõik ei saa rõõmsalt hüüda “mina jään!”, sest neid siin riigis ei väärtustata.

Kooseluseaduse rakendusaktid ja seadus üldiselt pole kitsa huvirühma nõudmine, see on põhimõtteline küsimus, mille põhjal otsustavad mitmed inimesed, kas nad tahavad kuuluda ja panustada sellesse väiksesse riiki. Selle põhjal otsustatakse, kas neid, nende sõpru ja tuttavaid väärtustatakse ühiskonna liikmetena. See otsustab, kas kuulume riigina rühma, mis hoiab kinni tagurlikest ja vananenud vaadetest, või kuulume riikide hulka, mis on sallivad ja avatud. On palju noori inimesi, kes ei taha, et Eesti oleks ühes pundis Venemaa ja muude endiste Nõukogude Liidu riikidega, mis võõrastavad mingit osa ühiskonnast. Niimoodi kaotame palju häid ja andekaid inimesi, kes oleks sellele riigile kasulikud, kuid on otsustanud oma elu elada mujal, kus kõiki aktsepteeritakse ja mõistetakse – väärtustatakse.

Demokraatlikul riigil on vastutus luua vähemalt formaalselt keskkond, kus inimesed on seaduse ees võrdsed. Kuni kooseluseaduse rakendusaktid puuduvad, pole see toimunud. Meie ühiskond lähtub sellest, et vabadusi ja õigusi tuleb piirata siis, kui need vabadused hakkavad segama teiste inimeste võimalusi ja vabadusi. Seega tuleks põhjendada hoopis osade inimeste õiguste puudumist. Kooseluseaduse ja samasooliste paaride õigustega on aga ajaloolistel põhjustel läinud kahjuks teistpidi. Riik ei tohi diskrimineerida ja peab hoolitsema kõigi oma ühiskonnaliikmete eest. Me ei tohiks hinnata praegusi noori samade standardite järgi, mille järgi hinnati eelmisi põlvkondi, sest nii jääme kinni vananenud ideedesse, kuigi ülejäänud maailm on mõistnud, et need ei ole põhjendatud.

Ma mõistan, et poliitikas toimub rivaalitsemine, üksteisele ärapanemine ja ka kompromisside otsimine. Küll aga ei mõista ma, miks on nii põhimõttelise ja noorte jaoks ka elementaarse ning enesestmõistetava teema ümber tekkinud jagelemine ja köievedu, mille edasi kestmise ajal pettuvad ja pakivad kohvreid mitmed Eesti inimesed. Riigil on kohustus hoida oma liikmeid, mitte nende probleeme pisendada või jätta neid kõrvale poliitareenil punktide kogumise nimel.

Kooseluseaduse tähtsust ei tohi pisendada ega märkamata jätta. Ma tahan, et koos sõpradega saaksin öelda „Mina jään!“. Praegu julgen vaid öelda, et äkki jään, sest mu sõbrad räägivad üheotsapiletite ostmisest ja Eestist lahkumisest. Minnakse sinna, kus ei pea selgitama, kellega sa koos tulumaksu maksad või last kasvatad. Mujal ei pea peitma ja oma elukaaslasest ainult parimatele sõpradele rääkima või vaid sõbrana tutvustama. Kui vaadata, kuhu minnakse, siis see ei ole Venemaa vaid on Soome, Norra, Kanada või USA.

Mida rohkem on õnnelikke inimesi, seda paremini läheb riigil. Me ei saa endale enam inimeste kaotamist lubada. Aeg on rakendusaktid vastu võtta ja siis on meil ka rohkem rõõmsaid ja Eestisse panustavaid inimesi.

Artikkel ilmus algselt 27.01 Delfis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga