Juhan-Mart Salumäe: Illusioon kommunikatsioonist

6T5A44592016. AASTA ON ametis olevatele Viljandi linnavalitsuse liikmetele esimene, kui nad saavad ühiselt planeerida järgmise 12 kuu tegevusi ja linnaeelarvet. Kamba peale on neil küll sajandi jagu omavalitsuse juhtimise kogemusi, ometi peavad nemadki küsima, kelle või mille nimel nad linna juhivad. Volikogule saadetud eelnõu näitab seda eriti hästi.

Kui linnavalitsus möödunud aasta lõpul volikogule eelarve esimest versiooni tutvustas, leidus selles kolm suuremat punkti, mis meile opositsioonis ei tahtnud kuidagi loogilisena tunduda.

Esiteks olid linnaisad välja pakkunud, et linn lõpetab lastele tasuta koolitoidu võimaldamise ning jätab toidu eest maksmise riigi ja lastevanemate õlgadele. Arvestades, et linnaeelarves oli vana mudeli järgi jätkamiseks raha olemas, tundus abilinnapea Janika Kivistiku esitatud idee arusaamatu.

Kui volikogu vähemus oli sellele tähelepanu juhtinud, nimetati sellesse kuuluvaid liikmeid lehes valetajateks või vähemasti asjadest valesti arusaajateks. Ometi otsustas linnavalitsus valesti arusaajate arusaamist mööda otsuse üle vaadata ja ikkagi leidis eelarvest koolitoidu raha.

VÄHEM TÄHTSAKS muudatuseks ei saa pidada tõsiasja, et linnavalitsus on võtnud selgeks eesmärgiks: eakatele antakse kuus edaspidi 14 tasuta bussisõidukorda ja ei ühtegi rohkem. Ka siis mitte, kui ühes kuus peaks osa sõite kasutamata jääma ja need soovitaks järgmisse kuusse üle kanda. Juhtisime sellele aspektile tähelepanu juba esimesel korral, paraku on linnavalitsus olnud resoluutselt mis tahes kompromissi vastu.

Kolmandaks oli linnavalitsus pidanud ebapiisavaks mittetulundusühingute rahastamise töörühma tehtud ettepanekuid vabaühenduste rahaliste toetuste kohta ja tolle otsuseid muutnud, ehkki töörühma kuulus esindajaid nii volikogu komisjonidest kui linnavalitsuse ametnikke. Sealjuures tegi linnavalitsus ettepaneku toetada 9000 euroga Holstre-Polli tervisekeskust, mis ei jäänud oma taotluse esitamisega hiljaks mitte päeva ega nädala, vaid peaaegu kuu aega.

Samalaadseid kohti võiks eelarvest välja tooma jäädagi, kuid ilmselt ei viiks see meid edasi.

PASLIK ON KÜSIDA: millest lähtudes linnavalitsus neid ettepanekuid eelarvesse paneb? Võimalik, et seda tehakse Viljandi huvides või vähemasti püütakse teha. Kahe suurema eesmärgina on linnavalitsus maha hõiganud soovi linnaeelarve jääki kasvatada ja hakata linna paremini turundama.

Tore! Opositsioonil pole kummagi idee vastu iseenesest midagi. Kuid just selle viimati mainitu ehk turunduse puhul, mis nõuab linnavalitsuse plaani järgi eelarvest 50 000 eurot, tuleks kaaluda ohverdusi, mida selle nimel tehakse.

Algul oldi valmis loobuma laste tasuta koolitoidust. Kui see ettepanek sai selget vastukaja, otsustati koolitoidu raha kompenseerida linnaeelarve jäägi arvelt, ehkki opositsioon pakkus välja ka katteallikad, mille puhul poleks pidanud selle jäägi kallale minema.

Nüüd piirati eakate bussisõitu. Bussisõidu küsimuses pole seisukohta muudetud.

Veel kord: ei mul ega kellelgi teisel opositsioonist ole vähimatki Viljandi turundamise vastu. Kes meist ei sooviks Viljandisse rohkem turiste ja uusi elanikke? Kuid rääkides Viljandist kui mõnusast paigast, kus on hea elada kõigil, sõltumata vanusest, siis kas asjatundjate soovituste peale vilistamine, bussisõidu piiramine või tasuta koolitoidu kaotamine aitavad maine kujundamisele kaasa? Teisisõnu: soovides reklaamida linna väljapoole, vähendatakse teenuseid, mis on mõeldud juba siin elavatele inimestele.

Vana tarkus ütleb, et raske on müüa midagi, mis on ebakvaliteetne. Peaksime kõigepealt tagama Viljandis hea elukeskkonna ja alles seejärel mõtlema, kuidas me sõnumi selle kohta siit välja viime, mitte vastupidi.

Soovitan linnapeal põhjalikumalt uurida, mida plaanivad maakonna, sealhulgas maakonnakeskuse reklaamiks ära teha teised siinmail tegutsevad institutsioonid. Nii maakonna arenduskeskus kui naaberomavalitsused töötavad välja plaane, mille eesmärk on inimeste meelitamine Viljandimaale, mille osa me linnana oleme. Ehk ei peaks me mulgiliku jonnakusega ise kalli raha eest lahendust pusima ja saaksime kordki teistega midagi kahasse teha?

GEORGE BERNARD SHAW on öelnud, et kommunikatsiooni suurim häda on illusioon, et see eksisteerib. Kui opositsiooni kaasataks eelarvearuteludesse ka väljaspool volikogu saali, poleks selliseid kirjutisi nagu käesolev tarvis. Kui aga muidu kuulda ei võeta, tuleb kasutada niisuguseid vahendeid, et sind hakataks kuulda võtma.

Hea meel on selle üle, et osa koalitsiooni liikmeid, näiteks eelarve- ja arengukomisjoni esimees Jaak Sulg, on üles näidanud valmidust opositsiooni tähelepanekuid konstruktiivselt kaaluda ning püüab teisi ettepanekuid linnavalitsuselegi tutvustada. Muud opositsioon ei soovigi.

Seega loodan, et linnavalitsus on tulevikus valmis konstruktiivsemateks aruteludeks kui seni. Opositsioon on seda alati olnud.

Artikkel ilmus algselt Sakalas 27.01.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga