Elis Tootsman: Noorte tööpuudust tuleb lahendada koolikohustuse tõstmisega

Võime olla uhked. Eesti riik on alati auga kõnelenud oma hariduslikest saavutustest rahvusvahelisel areenil ning kui aus olla, siis on selleks ka põhjust. Oleme võimekad lugejad, kirjaoskajate osakaalu protsendiga vallutame uuringute esinumbreid, matemaatiliste tehete lahendamisel saame konkureerida maailma tasemel ning loomulikult ei tohi unustada PISA testi, mille tulemused on juba aastaid olnud eeskujuks meist kordades jõukamatele ning suurematele maailmariikidele. Pealtnäha kõlab hästi, või mis?

Hoolimata ilusatest tulemustest paberil, seisame silmitsi olukorraga, kus 40 000 noort on töötud ja haridustee katkestanud. Tegemist on Eesti kohta ütlemata kõrge numbriga, eriti, kui riik kulutab iga aasta nende noorte suunamiseks töö või õpingute juurde ligikaudu 1,5% SKPst.

Noorte tööpuudus on olnud päevakorras juba õige mitu aastat, kuid siiani ei ole suuri samme selle lahendamise suunas astutud. Vähemalt ei midagi pikaajalist. Kuigi niivõrd mastaapse probleemi lahendamine eeldab mitte ainult tulekahju kustutamist, viimasel hetkel hädaabi plaani kasutamist, vaid ka samme ennetustegevuseks.

Kui 2004. aastal alustati laiema üldsuse ees arutelu koolikohustuse tõstmise teemal, siis sellele järgnes küllaltki tugev vastasseis õpetajate poolt. Teema eestvedajad olid selle-aegne haridusminister Toivo Maimets kui ka poliitikud Tõnis Lukas ja Jaak Allik. Neil tuli vastata haridusjuhtide küsimustele, mis puudutasid noori, kellel oli keeruline ainuüksi põhihariduse omandamisega. Samuti, et millist tugevat alternatiivi pakutakse neile õppuritele, kel pole huvi ega motivatsiooni jätkata gümnaasiumis.

Teema tõusis uuesti esile 2008. aastal, kui sel ajal haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas koolikohustuse tõstmise jällegi avalikule arutelule suunas. Sotsiaalministeerium, Eesti Maaomavalitsuste Liit ja Eesti Linnade Liit pidasid ettepanekut põhjendamatuks, tuues valukohtadena välja samad probleemid, mis neli aastat varem toodi välja õpetajate poolt. Ei mingit muutust?

Tõsi, koolist väljalangejate arv on siiani väga suur probleem ning seda eriti gümnaasiumis ja kutsekoolis. Näiteks 2011/12 õppeaastal kukkus põhikoolist välja 213 õpilast, gümnaasiumis oli väljalangejaid 359. Kutsehariduse näitajad on kordades hullemad, iga kümnes esmakursuslane kukub välja. Tuleb uurida probleemi tagamaid, mis tingivad koolist väljalangemise.

Hetkel on kohustuslik põhiharidus, gümnaasium ja kutsekool on vabatahtlik valik. Samas, kas noor seal reaalselt hakkama saab, ei oleks just kui riigi ega omavalitsuse probleem. Tegemist on ju vabatahtliku valikuga? Aga kui õpilane on põhikoolis väljalangemise riskigrupis, tegelevad temaga sotsiaalpedagoogid ning ka õpetajal on missiooniline kohustus erivajadustega õppurile suuremat tähelepanu pöörata. Riigi huvides peaks olema, et noored jätkaksid oma haridusteed, sest tuleb hetk, mil riigi juhtimine on järeltuleva põlvkonna käes. Milliseks kujuneb Eesti aastate pärast ning tehtavad otsused on suuresti seoses sellega, kui haritud on ühiskond tervikuna.

Ma mäletan veel oma kooliajast, mil õpetajad armastasid rõhutada, et gümnaasium on vabatahtlik koht. Ehk siis õpetajatel ei ole mingit kohustust toetada noort, kes ei pruugi perekondlikult raskes olukorras kellegilt tuge saada. Praeguse süsteemi järgi ei märgata abivajavat õpilast enne, kui ta vanemad ei ole omavalitsuses märgitud kui sotsiaalabi vajav perekond või kui noor on saanud hakkama mõne mässumeelse tembuga. Surume justkui silma kinni nende ees, kes vajavad kõige rohkem märkamist.

Kui koolikohustus tõsta 18-eluaastani või kuni kutsekvalifikatsiooni saavutamiseni, tagaksime selle, et riigil on kohustus tegeleda probleemsete õpilastega ning ühtlasi vastutus suunata selleks täiendavaid ressursse omavalitsustele, kellel ei ole hetkel võimekust kindlustada vajalikus mahus sotsiaalpedagoogide olemasolu koolides. Nagu hetkeolukord näitab, siis praegu ei ole mitmetel omavalitsustel sellist lisaraha kusagilt võtta.

Kui veel 2008. aastal võisime rääkida kutsekoolist kui suurt arengut vajavast haridusmudeli osast, siis täna võib öelda, et oleme saavutanud nende loetud aastatega arvestatava koha. Eesti noored nopivad rahvusvahelistel võistlustel auväärseid kohti ning kutsehariduse kättesaadavust on proovitud igati toetada. Õppetingimused ja -võimalused on paremad, kui paljudes Eestimaa üldhariduskoolides. Kutsekoolist on saanud perspektiivne alternatiiv keskharidusele.

Tõestuseks on Haridus-ja Teadusministeeriumi poolt 2012. aasta novembris avalikustatud andmed, mille põhjal pool aastat pärast kutsekooli lõpetamist olid lõpetajatest vaid 8,6% töötud. Märkimisväärne on, et töötas umbes 58% lõpetajatest, kellest 38,5% olid erialasel tööl. Seega kutseharidusega noored on tööturul selgelt paremas positsioonis, kui lihtsalt keskhariduse omandanud noored.

Noorte tööpuudus on tõsine probleem, mille lahendamise osas tuleb alustada ulatuslike sammudega. Tõsi, üks nendest lahendustest on koolikohustuse tõstmine, mis on pikaajaliselt loob olukorra, kus tööturule sisenev noor on suurema ettevalmistuse ja teadmistepagasiga kui kõigest põhiharidusega õpilased. Riigi huvides on inimeste kõrgem haridustase ning teadmised, mis vastavad ühiskondlikele muutustele.

Ilmus Raplamaa Sõnumites 10.04.2013

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga