Kelly Konetski: Tasuta kõrgharidus võib osutuda ootamatult kalliks

Kirgi üles kütnud ja täies mahus uuest õppeaastast jõustuv kõrgharidus­reform on jäänud abiturientidele üsna aru­saamatuks. Kuulates klassikaaslaste ja eakaaslaste arutelusid, siis on selgelt näha, et peagi ülikoolide uste ees seisvad noored ja küllap ka nende vanemad pole kursis, mida tasuta kõrgharidus kaasa toob, kirjutab ajalehes Virumaa Teataja Rakvere eragümnaasiumi abiturient ning ühenduse Noored Sotsiaaldemokraadid liige Kelly Konetski.

Mina, kes ma samuti viimaseid kuid koolipingis istun, püüdsin reformi sisu koos plusside ja miinustega endale selgeks teha. Esmapilgul võibki tunduda, et IRLi vedamisel kinnitatud reform loob kõrghariduse omandamiseks kõigile võrdsed võimalused, kaitstes ennekõike nende noorte huve, kelle pere majanduslik olukord on tagasihoidlik. Aga kas kõik ikka on päriselt nii ilus?

Alates 2013. aasta sügisest võetakse kõik ülikoolidesse pääsejad vastu tasuta õppesse. Teine tõsiasi on, et ülikoolide seinad ei ole kummist. See omakorda suurendab tublisti konkurentsi ja kitsendab ka ülikoolide väravaid, sest kõiki aineid ei ole võimalik enam avatud ülikoolis õppida. Haridusministeeriumi prognoosi järgi jääb tänavu kõrgkoolide uste taha umbes 1500 abiturienti. See arv ei hõlma neid noori, kes on ülikooli astumise edasi lükanud, lootes samuti kindlasti tasuta haridusele.

Kui varem sai tasuta kohale pääsenud tudeng jätkata riigieelarvelisel kohal õppimist, kui ta oli kogunud 75% vajalikest aine­punktidest, siis nüüd on ta kohustatud koguma ainepunkte tervelt 100% ulatuses, et tasuta edasi õppida.
Iseenesest ei olekski nii kõrge latt suureks probleemiks. Murekohaks on siin see, et üliõpilane peab ometi ka midagi sööma ja kusagil elama, mis tähendab lisakulusid. Siiani said noored kooli kõrvalt tööl käia ja vähendada koormust oma vanemate rahakotile. Uute reeglite korral ei pea mina küll reaalseks, et ühel ajal on võimalik koguda semestris nõutavad 30 ainepunkti ja teenida endale toidu-ja üüriraha. Kui oled näiteks Lääne-Virumaalt pärit noormees või neiu, kes õpib Tartus või Tallinnas ülikoolis, siis on ju ilmselgelt välistatud igapäevane kojusõit.

Üliõpilane peab lisaks elamiskuludele maksma ka iga saamata jäänud ainepunkti eest, kui nõutud 30 punkti koos pole. Üks ainepunkt tähendab 26 akadeemilist töötundi. 30 ainepunkti kogumine eeldab seega semestris 780 töötundi. Jagatuna 20nädalase semestriga teeb see kokku umbkaudu 39 tundi nädalas ja ligi 8 tundi tööpäevas ehk sisuliselt täistööaja. Isegi kui tudeng suudaks tööl käia, siis ööpäevas on vaid 24 tundi.

Tallinna tehnikaülikooli õppeprorektor Kalle Tammemäe on kinnitanud, et masinlikult ja täit jõudu kasutades ei hakata tegemata punktide eest raha nõudma. Aga kust tulevad siis need summad, mille kõrgkoolid kogusid varem õppemaksude pealt? Kas pole meie riigi majandusseisu arvestades liialt sinisilmne arvata, et valitsus katab maksumaksja rahaga kõik tasuta kõrgharidusega kaasnevad kulud?

Kõrgharidusreform püüabki ehk pikemas perspektiivis lahendada probleeme, mis puudutavad hariduse kvaliteeti, konkurentsivõimet ja tööturu vajadusi. On küllalt neid, kes leiavad, et kõrghariduse tase on Eestis langenud just seetõttu, et jõukamatest peredest tulnud noortel on olnud võimalik endale ülikoolikoht “osta”.
Siinkohal küsin vastu, et kui üliõpilasel on oluline saada iga hinna eest eksamil kas või kõige madalam vajaminev hinne ja kui vabama ning isikupärasema ajakava puhul parimate hinnete poole püüdlemine toob kaasa rahalise vastutuse, kas siis on ikka tegu hariduse kvaliteedi tõstmisega? Julgen väita, et reformi nõuded muudavad kvantitatiivsed eesmärgid tudengite jaoks kvalitatiivsetest olulisemaks.

Kui senini oli õppetoetus tudengile motivatsiooniks ja aitas ka ots otsaga kokku tulla, siis nüüd hakkavad toetused olema vajaduspõhised. Konks on aga selles, et vajaduspõhist õppetoetust hakkavad saama ainult 30 ainepunkti kogujad ja need tudengid, kes on pärit peredest, kus sissetulek iga liikme kohta on väiksem kui 280 eurot kuus.

Esimesele kursusele astujate seas on selliseid üliõpilasi ministeeriumi prognoosi järgi ligi 37%. Sel juhul on õppetoetuse suuruseks 75 eurot. 220 eurot hakkavad saama süvavaesuses üliõpilased, kelle sissetulek on kuni 70 eurot kuus ja keda võib olla kuskil tuhande ringis. Ei pea palju rehkendama, et mõista, et selle toetusega võõras linnas ära ei ela. Seega on vaja kooli kõrvalt tööl käia, mis teeb kahju täiskoormusega õppe läbimisele ja mis omakorda võib lõppeda õppetoetusest ilmajäämise ja tasulise kõrgharidusega.

Olen nõus, et meie kõrgharidussüsteem vajab muutusi. Samas usun, et kvaliteetsema ja kättesaadavama hariduseni oleksid viinud ka mõistlikumad otsused. Hea eesmärgi nimel kokku pandud seadusest sai pigem linnuke valimislubaduse järel. Kui enne maksid kõrghariduse eest vähesed ja palju, siis edaspidi maksavad paljud, aga vähe.
Selle rahaga, mida valitsus lubab uuel kooliaastal kõrgharidusse panustada, oleks juba varem tulnud tõsta õppetoetusi ja suurendada õppekohtade arvu.

Virumaa Teataja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga