Eesti õpilased on PISA-testide järgi maailmas ühed tublimad ja võib julgelt väita, et meie pakutav hariduse kvaliteet on kõrgel tasemel. Ometi tunnevad noored ise, et midagi jääb kooliharidusest puudu. Faktiteadmistega paralleelselt tuleb pöörata tähelepanu sotsiaalsetele oskustele nagu väitlemine, meeskonnatöö, analüüs ning lahenduste otsimine. Kuidas siis tegelikult ikka on?
Erinevad uuringud on näidanud, et Eestis kaob koolirõõm õpilastel kiiremini kui mitmetes teistes riikides. Peamised põhjused on õppekava mahukus, ühiskondlikud väärtushinnangud, oskused keerulistes olukordades toime tulla, karm ning vähe tagasisidestav hindamismetoodika. Ometi on üha olulisem kõrgem haridustase ning kui kunagi piisas ka põhikooliharidusest, siis praegusel hetkel ei peeta gümnaasiumiharidustki enam piisavaks. Kool kui haridusasutus on ettevalmistus eluks, seega peavad ka sealt tulevad teadmised noort edaspidi toetama. Suhtlemisoskus, suutlikkus töötada kollektiivis, loovus ning kriitiline mõtlemine, innovaatilisus ja võime näha seoseid – need on vaid mõned teadmised, mida kooli õppemetoodika ja kava peaksid pakkuma.
PISA-testid on juba mitmeid aastaid näidanud, et eestlased on kõvad faktitundjad, kuid tervikpildi loomisel üllatavalt kehvad. Selles suunas on üksjagu samme juba astutud. Ilmselt ei ole kellelegi enam võõras sõnapaar intregeeritud õpe, mida hoolega on rakendama hakatud. Peame lõplikult loobuma segasest olukorrast, mida mäletan eriti selgelt enda gümnaasiumiajast, kus näiteks muusikas, ajaloos ja kirjanduses käsitletakse samal nädalal või isegi samal päeval kolme täiesti erinevat ajastatut. Terviklikuma nägemuse loomisele aitab oluliselt kaasa, kui erinevates õppeainetes räägitakse samaaegselt teatud teemadest ning luuakse nende vahel seoseid. See sunnib kontrolltööks mitte üksnes fakte pähe õppima, vaid õpetab ka seoseid looma.
Kui küsida esmakursuslaste käest, millisest oskusest nad ülikooli jõudes kõige enam puudust tundsid, siis toob enamus välja arutlemisoskuse. Kuigi viimastel aastatel on see oluliselt paranenud, on tihedate õppekavade ja lühikeste tundide tõttu gümnaasiumis siiani väga vähe aega aruteludeks. Pigem keskendutakse faktide õppimisele ning materjalide õigeaegsele läbimisele. Ülikooli esimestes seminarides kogesin ühtlasi, kuidas aruteludesse sekkumisel tunned hirmu selle ees, et vastus võib olla vale. Arutelude rohkus annab võimaluse saada kogemuse isiklike mõtete avaldamiseks, sõnastamiseks ning loomulikult väitlemiseks. Suhtlemisoskus on üks olulisemaid isiksuse tunnuseid ja ühiskondlike vajadusi.
Selleks, et noor oleks ka tegelikult valmis kõrgkooli astuma, võiks gümnaasiumiharidus olla veelgi loomingulisem ja huvitavam, luues rohkem võimalusi diskussiooniks ning õpetada tegema grupitööd. Kaalukas pool on siin aga atraktiivsus – digimaailma uued lahendused on huvitavad ja kaasahaarvad ning võimaldavad tunni jooksul läbida oluliselt rohkem materjali lühema ajakuluga. Innovatiivsed õppelahendid saavad aga omakorda muuta õppimise huvitavaks ning tuua Eesti koolidesse tagasi koolirõõm, mis üksluises koolipäevas justkui tagaplaanile varjub.
Kõrgkoolis saab noor järsku enda kätte suure vabaduse – ise tunniplaan koostada, ained valida ning otsustada, mida ning suures osas ka, millal võtta. Olukorras, kus gümnaasiumis on valikaine tihtipeale vaid sõnakõlks, sest reaalsed valikud olid kas see või teine, satub noor äkki suure vastutuse ette. Gümnaasiumis oli õpetaja see, kes ütles, millal on kontrolltöö ning tuletas tähtaegu meelde. Ülikoolis saab noorest äkitselt iseenda õpetaja. Keegi enam kannul ei jookse ning noore ülesandeks jääb vaadata, et tal kõik õigeaegselt tehtud saaks.
Väga palju on neid noori, kes vahetavad juba esimese semestri või õppeaasta järel eriala. Halvemal juhul tehakse seda veelgi hiljem või omandatakse eriala, millel kunagi tegelikult end tegutsemas ei nähta. Kui noorel puudub selge ülevaade, millised on tema võimalused ühe või teise eriala puhul tööd leida ning millised erialad talle üldse sobivad, juhtubki suure tõenäosusega, et kutse- või kõrgkoolis omandatav eriala ei vasta soovidele ega võimetele. Seda probleemi suudaks lahendada aga karjääriõpetuse gümnaasiumis kohustuslikuks muutmine. Hetkel on see olemas küll valikainena, kuid siiani ei ole kõik koolid seda oma õppekavasse mahutanud ning tihtipeale ei saa ka õpilased gümnaasiumiajal veel aru kõnealuse õppeaine vajalikkusest.
Lisaks asjaolule, et üha tavapärasemaks on saanud oma CV-s ka mitteformaalse hariduse mainimine tööle kandideerimisel – erinev kogemus noorteorganisatsioonides, õpilasesinduses, vabatahtlik töö mõne projekti juures, on see ka oluliseks boonuseks kõrgkoolis õppimisel. Just mitteformaalse hariduse näol on noorel võimalus end täiendada, arendada ning saada juurde julgust ja uusi oskusi, mis kõrgkoolis edukaks hakkama saamiseks hindamatud on. See on otsekui lisagarantii, mida endale gümnaasiumidiplomi täienduseks hankida.
Artikkel ilmus Postimehe Intellektika eriväljaandes 2015