Suhteliselt uueks ja tegelikult pidevaks nuhtluseks on saanud papist kohvitopsid, mis vedelevad tänavatel, parklates, haljasaladel ja parkides. Mida mõtleb küll inimene, kes ei vaevu minema lähima prügikastini ja oma topsi lihtsalt maha poetab. Kui neid kohvitopse jälle ja jälle näen, siis mõistan Rootsis mõni aeg tagasi ringvel olnud ideed papist topsid ära keelata. Kodumaistele kohvijoojatele meenutan siinkohal keskkonnateadlikku lahendust kanda kaasas keeratava kaanega topse ja kasutada neid.
Tegelikult on igaühel meist põhjust küsida: kas olen teinud kõik selleks, et minu linn, minu tänav ja minu koduümbrus oleksid puhtamad? Linna heakorra eest seismine on ju meie kõigi ühine asi. Meil peaks olema ka kodanikujulgust sekkuda, kui lapsed pilluvad kas tänavale või bussipõrandale kommipabereid või kui noorukid jätavad pargipingile pitsakarpe. Arusaam, et prügi keskel on inetu elada ja oma sodi ei jäeta teistele, peab olema omaks saanud juba väikelapseeas.
Heidaksin kinda ka Tallinna linnavõimule, kelle töö linna korrastamisel jätab kõvasti soovida. Kindlasti peaks linn tegutsema paindlikumalt. Olukorras, kus lumi on kadunud juba kuu aega, ei ole just tark plaan jätta heakorratööde raskuspunkt aprilli teise poolde – mai algusesse. Linna suurpuhastuse aeg sõltugu ilmaoludest ja mitte linnaisade kalenderplaanist. Tegutseda tuleb jooksvalt ja mitte jätta linlased pikkadeks kuudeks silmitsi talvise sodiga.
2017. aasta linnaeelarves on Tallinnale kuuluva maa koristamiseks ja hooldamiseks nähtud ette 1,7 miljonit eurot, mis jaotub linnaosade vahel. See summa on piisav, et raha mõistlikult kulutades oleks pealinn aasta ringi puhas.