18. sajandi lõpul leidis inglise kleerik ja majandusteadlane Thomas Malthus, et loodusvarad ei suuda rahvaarvu kasvuga lõpmatult järge pidada. Ennetamaks rahvastiku jätkusuutmatut kasvu, olevat vajalikud rahvaarvu piiravad tegurid nagu sõjad, epideemiad ja looduskatastroofid. Samal põhjusel ei tohtivat ka riik aidata oma vaeseid ja haigeid.
Malthus ei jäänud viimaseks ülerahvastusmüüdi levitajaks. Teda ja ta mõttekaaslasi ühendab aga üks tunnusjoon — nad eksisid.
Inimkonna nüüdne tarbimiskäitumine on jätkusuutmatu. Tasakaalu taastamiseks on kaks võimalust: piirata jõhkardlikult rahvastikku või muuta tarbimist ennast.
Maltusianismi jäljed on ülerahvastusmüüdi näol säilinud tänaseni. “Liigsuurele” rahvaarvule pannakse süüks loodusvarade ammendamist ja kliimakriisi süvendamist.
Lahendusena nähakse rahvaarvu kasvu jõhkrat, vajadusel vägivaldset peatamist.
Selline järeldus lähtub ekslikest eeldustest. Ökoloogilise jalajälje seos rahvaarvuga on oluliselt keerulisem, kui maltuslus eeldab.
Keskmise eestlase süsinikuheited ületavad neljakordselt keskmise lätlase omi. Hiina rahvastiku vaesema poole (600 mln inimese) süsinikuheited moodustavad vaid kolmandiku Ameerika Ühendriikide rikkaima detsiili (30 mln inimese) omadest.
Kliimakriisi taga ei ole ülerahvastatus, vaid ületarbimine.
Ülerahvastusteooria kohaselt peaks rahvastikku piiravaid meetmeid rakendama ennekõike lõunariikides, kus rahvastiku kasv on kiireim. Seejuures eiratakse asjaolu, et ülearune tarbimine toimub just põhjas ja läänemaailmas.
Ülepopulatsioon on ohtlik müüt, mille juured on rassismis ja kolonialismis.
Riigi arengu ning elukvaliteedi paranemisega kaasneb alati iibe langus. Teadlaste hinnangul tipneb maailma rahvaarv kümne miljardi juures, ning alustab seejärel loomulikku alanemist.
Maailma rahvaarvu kasv tipnes 1968. aastal 2,1% juures. Praeguseks on see langenud ühele protsendile ning sajandi lõpuks ennustatakse kümnekordset langust.
