„Naisi kaitsevad mehed, mitte mingi konventsioon“ – sellise lause ütles Martin Helme, selgitades, miks peaks Eesti tema hinnangul Istanbuli konventsioonist välja astuma. See idee tekkis peale seda, kui samast konventsioonist üritati lahkuda Lätis. Õnneks peatas Läti president selle otsuse ning konventsioonist siiski ei väljutud. See aga andis Eesti konservatiividele lootuse, et ehk suudetakse sama ka Eestis läbi viia. Sellised ideed tuleb kohe ja selgelt tagasi lükata, sest need ei mõjuta ainult ühte või paari inimest, vaid kogu ühiskonda – eriti naisi. Kahjuks on tänapäeval koduvägivald ja lähisuhtevägivald muutunud justkui normaalsuseks. Eriti suur probleem on see, et vägivalda hoitakse sageli saladuses, mistõttu see toimub varjatult ja keegi ei saa õigel ajal aidata.
Statistika näitab, et 41% naistest on kogenud koduvägivalda. Tegelikkuses on olukord veelgi hullem, sest suur osa juhtumitest ei jõua kunagi politsei ega ohvriabini. Paljud naised, kes kogevad koduvägivalda, ei saa ise arugi, et midagi on valesti – nad on sellega harjunud ja usuvad ekslikult, et vägivald võrdub armastusega. See ei ole nii ning seda tuleb alati meeles pidada ja ka meelde tuletada. Kuid ka need naised, kes mõistavad, et nad on vägivalla ohvrid, ei julge tihti sellest rääkida, sest nad tunnevad häbi ja kardavad, et neid hakkatakse teistmoodi vaatama. Samuti kardavad ohvrid, et neid süüdistatakse milleski, mida nad pole teinud. See on ohvri süüdistamine ning see on äärmiselt vale.
Oluline on mõista, et Eesti on Euroopas kodu- ja lähisuhtevägivalla poolest tippude hulgas. Üks peamisi põhjuseid on see, et sellest ei räägita piisavalt ning ohvrid tunnevad end üksi ja abituna. Riik on olukorda süvendanud, pakkudes vägivalla ohvritele vähest kaitset ning karistades vägivallatsejaid minimaalselt. Sellega on jäetud mulje, justkui ei nähtaks probleemi tõsidust. Kahjuks on olukord muutunud väga tõsiseks ning sellega tuleb tegeleda viivitamatult. Vaja on rohkem harimist ja teadlikkuse tõstmist, et selline käitumine ei ole kunagi aktsepteeritav. Kui keegi käitub vägivaldselt, tuleb sellele kohe piir panna ja sellisest suhtest eemalduda. Lisaks peab ka kohtusüsteem tegema rohkem ohvrite kaitseks: vägivallatsejad peavad saama karmimaid karistusi. Samuti tuleb palju rohkem teavitada sellest, et ohvrid ei ole üksi ning et oma piinajast rääkimine ei ole häbimärk, vaid julguse ja enesekaitse tegu.
Lähisuhtevägivalda võib kogeda igaüks ning seda märgates tuleb sekkuda ja aidata – helistades ohvriabisse või hädaolukorras numbril 112.