Eestis meeldib rääkida, et noored on meie tulevik. Aga kui vaadata vaimse tervise statistikat, siis tekib küsimus – kas me päriselt ka hoolime? Seaduse järgi peaks igas koolis olema psühholoog. Tegelikkuses ei ole paljudes koolides kedagi või töötab üks spetsialist mitmes koolis korraga. Ülekoormatud psühholoog ei saa pakkuda kvaliteetset abi. Ja vaimse tervise probleemid ei lahene kiirkorras.
Noorte numbrid on karmid. Kui 2010. aastal oli depressiooni levimus 25%, siis 2022. aastaks oli see kasvanud 34%-ni. Noorte seas on depressiooni näitaja kaks korda kõrgem kui täiskasvanutel. Iga päev tarvitab Eestis antidepressante ligikaudu 20 000 inimest. Need ei ole lihtsalt statistikaread – need on päris inimesed, päris lood.
Veelgi valusam on fakt, et Eesti on Euroopa Liidu riikide seas suitsiidinäitajate poolest esirinnas. Sellest ei räägita valjult. Sellest ei tehta suuri kampaaniaid. Aga vaikus ei tähenda, et probleemi pole. Vastupidi – see näitab, kui mugav on silmad sulgeda.
Probleem ei seisne ainult spetsialistide puuduses. Koolides, eriti alg- ja põhikoolis, on noortel piinlik minna psühholoogi juurde. Kardetakse, et teised arvavad, nagu oleks nendega midagi „valesti“. Abi otsimisest on saanud häbiasi. See on ühiskondlik suhtumine, mis teeb rohkem kahju kui ükski diagnoos.
Lisame siia tänapäeva infokeskkonna. Noored elavad pidevas negatiivses uudisvoos – sõjad, kriisid, inflatsioon, konfliktid. Sotsiaalmeedia võimendab ärevust ja loob tunde, et maailm on katkematu kriis. Noored on tundlikud ja vastuvõtlikud. Kui sellele lisandub tunne, et abi pole kättesaadav, on tagajärjed paratamatud.
Mida teha? Me ei vaja ainult rohkem loosungeid. Me vajame süsteemset muutust. Psühholoogilised teenused peaksid olema kättesaadavad noortekeskustes või eraldi noorte vaimse tervise keskustes. Turvalises keskkonnas, kus abi küsimine ei ole avalik silt otsa ees. See vähendaks häbimärgistamist ja lühendaks järjekordi, sest teenus oleks suunatud just noortele.
Samal ajal peame väärtustama psühholooge. Kui palk on madal ja töökoormus suur, liiguvad spetsialistid erasektorisse. See on loomulik. Aga tagajärg on see, et abi saavad need, kes suudavad maksta 80–100 eurot seansi eest. Vaimne tervis ei tohiks olla luksus.
Noorte vaimse tervise kriis ei ole tulevikuprobleem. See on praegune probleem. Ja iga edasi lükatud otsus tähendab, et keegi jääb õigel ajal abita. Kui me tõesti usume, et noored on meie tulevik, siis peame hakkama seda ka tegudega tõestama.