Õnne Paulus, noorte sotsiaaldemokraatide juhatuse liige
Keskkond, kliima, loodushoid, säästlik eluviis, ringmajandus, taastuvenergia on sõnad, mis kõnetavad üha enam inimesi ja sealhulgas suurel hulgal noori.
Ometi on need ka ainult sõnad valitsuse suus, et valijaid enda poole meelitada. Pea kõik keskkonnakauged parteid on lõpuks aru saanud, et need sõnad püüavad laia hulka inimesi. Nende uudisvoogudest kumab üha rohkem sõnumeid, kus leitakse, et tulevik peab olema rohelisem ja ollakse uhked, kui keegi osaleb mingis keskkonnateemalises arutelus või Euroopas keelustatakse midagi, mida muidu ise nii usinalt kasutatakse. Tore, et rohesõnumid lendavad, kuid kahjuks on need jäänud ainult sõnadeks, mille nimel ei olda valmis tegutsema.
Keskkonna- ja kliimaküsimused ei ole aga kõrvalteema paljude noorte jaoks, kelle algatusel on ka Eestis hakatud reedeti streikima. Tallinnas käivad aga riigikogulaste asemel, keda reedeti majas väga ei leidu, noori tervitamas suuremalt jaolt turistid, kes jagavad heldelt toetavaid sõnu. Kuid toetavate sõnade jagamisest ei piisa.
Palmiõlidega kommid
Näiteks sai ka Eestis reedeseid streike eest vedav Fridays For Future keskkonnaministeeriumilt tunnustuse kujukese ja palmiõli sisaldavate kommide näol. Tunnustatakse, et noored mõistavad probleemiga tegelemise tähtsust, näitavad huvi üles ja tegutsevad. Ometi ei ole sama arusaam, et peame jõulisemalt tegutsema, jõudnud valitsuse enda kõrvade vahele. Tahetakse küll raudteed elektrifitseerida, aga põlevkivi tööstusesse investeeritakse endiselt suuri summasid ja Kopli kaubajaama linnast välja kolimise asemel, plaanitakse ka seda elektrifitseerida.
Kas keskkonna eest seismine peab tõesti seisma noorte õlgadel? Noore sõna ei maksa pea midagi valitsusliikme omaga võrreldes ja ainuüksi streikimine ei anna Eestis soovitud tulemusi. See on küll üks viis, kuidas noored saavad näidata üles oma meelsust, aga sellest ei piisa, kui ei järgne poliitilist muutust.
See, et Eestit veel suured kliimaprobleemid ei puuduta, ei tähenda, et me saame samamoodi edasi minna. Keskmine Eesti inimene võib küll olla teadlik, ent teadmisi päriselus ei rakendata. Endiselt ei sorteerita piisavalt ja valitsus valib endale sobiva viisi statistika arvutamiseks, et peita laiskust. Vaja on ette võtta päriselt samme nii valitsuse kui ka kõigi inimeste poolt.
Algselt avaldatud Eesti Päevalehes 17.09.2019