Enamike tööandjate silmis on noored ennekõike odav lihttööjõud, mitte väärtustatav ja tulevikku kandev jõud, kirjutavad noored sotsiaaldemokraadid Jens Jaanimägi ja Õnne Paulus.
Täna, 12. juunil peetakse rahvusvahelist lapstööjõu kasutamise vastast päeva. Kuigi lapstööjõu kasutamine ei ole Eestis suur probleem, kannatavad noored igapäevaselt tööpostil ekspluateerimise all. Ekspluatatsioon on süsteemne ja meie tööturgu juurdunud ning poliitilist tahet noorte olukorra parandamiseks jääb vajaka.
Olukord tööturul on muserdav. Enamike tööandjate silmis on noored ennekõike odav lihttööjõud, mitte väärtustatav ja tulevikku kandev jõud. Noortele kättesaadavad töökohad on peamiselt madalapalgalised ning kehvade töötingimustega. Kõrgemapalgalistes sektorites ei anta aga noortele üldse võimalusi ning seal, kus antakse, ei väärtustata noorte panust piisavalt. Ühiskonnas on levinud arusaam, et noorte tööjõud ei ole täisväärtuslik. Arvatakse, et noor ei pea oma töötasust ära elama ja palgad määratakse sellest tulenevalt pigem vastavalt kommirahale kui elamisväärsele sissetulekule. Kuigi osale noortest ongi töö lisaraha teenimise võimalus, on tegelikkuses suurele osale Eesti noortest töö ainus sissetulekuallikas, milleta ära ei ela. Tasuvamad töökohad eeldavad kõrgemat haridustaset, mi omakorda eeldab aga paljude noorte puhul stabiilset sissetulekut.
Noorte ekspluateerimine tööturul ei ole minevikuprobleem, vaid esineb laialdaselt praegugi ning vaadates puuduvat poliitilist tahtejõudu noortele võrdsete võimaluste loomiseks, ei lahene see ilmselt ka tulevikus. Teadlikkus töötajate õiguste ja kaitse osas on puudulik eriti noorte hulgas, mis on ehk ka tahtlik poliitiline otsus. Ka töötajate õiguste eest seisvad ühingud on nõrgad avaliku toetuse puuduse tõttu, mis on ehk samuti tahtlik poliitiline otsus. Selline trend viib olukorrani, kus tööandja kaugeneb töötajate reaalsusest ja nendevaheline suhe muutub ühekülgseks. Kasvava ebavõrdusega tööturul on noortel enda õiguste eest seismine muutunud pea võimatuks ning ärakasutamist nähakse kui paratamatust. (… loe lõpuni Postimehes)
Noortelt oodatakse tasuta töötamist tasustamata praktikate näol. See-eest oleks vanematel töötajatelt tasuta toojõu nõudmine mõeldamatu.
Leidub vähe teismelisi, kes julgevad oma keskealiselt ülemuselt paremaid töötingimusi nõuda. Noorte ebakindel positsioon — kergesti asendatav tööjõud — ei soodusta nende õiglast kohtlemist ja seab nende toimetuleku püsivalt ohtu. See viib olukorrani, milles noortel on võimatu enda eest seista, langemata kiusu, halvenevate töösuhete või millegi hullema ohvriks. Ühtlasi puudub noortel tugev kaasvõitleja, kes neid eelmainitu eest kaitseks, mis seab neid tööturul nõrgimasse ja haavatavasse positsiooni. Eesti töökultuuris juurdunud töötajate kartlik alluvus ülemuse ees taastoodab kultuuri, milles ei väärtustata töövõtjat, kes panustab tegelikult oma tööjõuga ühiskonda, vaid tööandjat, kes teenib kasumit üksnes töötajate pealt.
Paljudele noortele võib olukord tunduda väljapääsmatu ja lootusetu. Eesti poliitmaastik on meile õpetanud, et poliitpassiivsus lahendusi ei paku ning võimukandjatelt ei tasu initsiatiivi oodata. Kuna võimudel ei ole kasumlikku põhjust noorte huve kaitsta, peame ohjad enda kätte võtma ning oma õiguste eest jõuliselt seisma. Seda mitte ainult töökoha, vaid ka riigi tasandil. Selleks ei pea riigikokku kandideerima ega igapäevaselt Toompeal piketeerima: peab oma õigustest teadlik olema, nende eest seisma ning vastutusele võtma nii tööandjaid, töötajate õiguste eest seisvaid organisatsioone ning ennekõike võimukandjaid. Üksipäise võitlemise asemel peavad noored ühendama oma jõud ning seisma ühtsuses ja solidaarsuses oma õiguste eest.