Väätsa vallavanemale Jarno Laurile meeldib vabal ajal teravaid toite valmistada ja reisidel ei põlga ta keha kinnitada ka kõige veidramate toitudega.
Olete Väätsa vallavanem ja Tartu linnavolikogu liige. Väätsa või Tartu mees siis?
Tunnen ennast nii väätsalase kui ka tartlasena. Mul on kaks kodu: üks Väätsal, kus elan üksinda nädala sees, ja teine Tartus, kus elab mu pere ja kus mööduvad nädalavahetused.
Kui rääkida vallavanema ja volikogu liikme tegemistest, siis mõtted on ikka enamikus Väätsal. Siin olen vallavanem ning vastutus ja võimalused tegutseda suuremad. Tartus olen kõigest üks opositsioonivolinik.
Tartus olen sündinud ja kasvanud, seetõttu on linn mulle väga oluline. 1999. aastast alates olen töötanud mujal kui Tartus ja tegelikult harjub sellise eluga ära.
Niisugusel elukorraldusel on ka omad plussid. Nädala sees pühendan ennast tööle ja pole mingi probleem hiliste õhtutundideni kontorisse jääda, sest mis ma seal korteris üksi ikka istun.
Nädalavahetused hoian pere tarvis. Kui vähegi võimalik, siis tööasjadega laupäeval ja pühapäeval ei tegele.
Kuivõrd on Väätsa inimesed teid omaks võtnud?
No kui ma 2003. aastal esimest korda siia tulin, käidi küll nagu imelooma vallavalitsuses vaatamas. Kui teist korda tulin, siis juba teati ja tunti.
Tundub, et on omaks võetud. Mulle meeldib, et kui lähen poodi leiba ostma, astuvad inimesed ligi ja räägivad, mis nad ühest või teisest asjast arvavad. Enamasti on inimestel mingi probleem, kuid vahel nad lihtsalt ka kiidavad.
Eelmiste kohalike valimiste ajal olite sotside Tartu linnapea kandidaat, millised plaanid on sügiseks nüüd?
Selles mõttes olen Tartule joone alla tõmmanud, et sügisel kandideerin Väätsal. Olen siin nüüd neli aastat töötanud ja tahan saada inimeste käest teada, kas nad on olnud sellega rahul või mitte.
Kuidas naisele ja lastele meeldib, et olete juba aastaid nädala sees alati kodunt ära?
Oleme kõik sellega juba harjunud. Eks mõnikord ole ütlemist ka, eriti siis, kui ilm on külm ja kodus ei lähe katel tööle või auto ei käivitu.
Loomulikult leiaksin Tartust mingi töö ja saaksin igal õhtul perega olla, kuid mul on olnud õnn teha tööd, mis pakub peale raha veel midagi.
Ega sellises elus ole midagi harukordset. Paljud mehed käivad Soomes tööl. Minu töökoht on lihtsalt natuke ligemal kui Soome ja ma ei pea laevapiletit ostma.
Ütlesite, et teil on olnud õnn teha tööd, mis meeldib. Samas olete töötanud ainult avalikus sektoris ja erakonna heaks.
Teid vist võibki nimetada «parteibroileriks»?
No minuga on asi veelgi hullem: peale selle, et olen töötanud üksnes avalikus sektoris, olen seda ka õppinud.
Mind pole broileriks sõimatud, oleneb ikka sellest, mida ja kuidas teed. Kui saad tööga hakkama ja pingutad, ei kleebita silti külge.
Avaliku sektori juhtimine nõuab samuti kogemust nagu iga teine töö. Keegi ei taha, et arst läheks ühel päeval õpetajaks ja õpetaja kirurgilaua taha.
Tegite karjäärivaliku varakult, kuuludes juba alaealisena sotside juhatusse.
Olin 15aastasena meie erakonna eelkäija Sotsiaaldemokraatliku Iseseisvuspartei asutajaliige.
Marju Lauristin toona seda asja Tartus ajas. Peeti koosolekuid ja arutati tähtsaid asju. Läksin kohale ja ega sealt kedagi ära aetud.
Mul on väga kahju, et ma polnud kümme aastat vanem, siis oleksin saanud laulva revolutsiooni aegadel ka midagi ära teha. Oli võimas aeg!
Keskmine eestlane käib ringi, kulm kortsus ja nägu morn. Teil on enamasti nägu naeru täis. Selles mõttes te üks õige eestlane küll ei ole.
No ei, eestlane olen ikka! Eks juba Juhan Liiv kirjutanud, et must lagi on meie toal, kuid minu arvates muutuvad eestlased ikka rõõmsamaks.
Võimu oleme muidugi alati kirunud, olgu see siis mõisnik, kommunistid või Euroopa Liit. Mina pole kiruja tüüp. Loomulikult tuleb probleeme märgata, kuid kirumise asemel peab neid lahendama.
Lisaks võimule kirutakse ka rahapuudust. Vallavanemana olen alati öelnud, et kui on hea idee, ei tohi seda kohe maha matta põhjusel, et pole raha.
Hea näide on Väätsale rajatav vanadekodu. Valla rahaga ei suudaks me seda kunagi ehitada, kuid ajasime asja ja saime abiraha peale. Ei tohi kohe alla anda!
Kui vaadata Järvamaa tulevikku, siis võib Juhan Liivil küll õigus olla, et tulevik on üsna tume. Inimesi jääb aina vähemaks ja asutusi samuti.
Pole see nii hull midagi. Sõiduühendused lähevad järjest paremaks. 2014. aastast vuravad Türilt Tallinna ja Viljandi poole täiesti uued rongid. See, kui jõuame rongiga pealinna vähem kui tunniga, muudab tundmatuseni meie käitumist.
Rahulik ja turvaline elu läheb järjest rohkem hinda. Ei kõla just hästi, kuid peaksime arendama Järvamaad rohkem kui magalapiirkonda.
Käisin Rootsis õppereisil. On üks väikelinn, kus kuni 1970. aastateni toodeti Volvo traktoreid. Kui tehas kinni pandi, käis elu alla. Seejärel ehitati kiire rongiühendus ja nüüd on linnast saanud Stockholmi magala.
Vaesemad inimesed kolivad linnadesse, aga rikkamad saavad lubada endale luksust nautida puhast loodust ja turvalist keskkonda.
Praegu oleme seisus, et kui inimene astub Väätsa vallavalitsuse uksest sisse ja tahab maja ehitamiseks krunti osta, siis mul pole seda talle anda.
Tõmbasite Väätsal käima toiduklubi, võib sellest järeldada, et olete gurmaan?
Ega mul hobisid eriti ole. Sporti ma ei tee, aga kokata meeldib küll.
Mul on olnud võimalus maailmas ringi reisida ja siis olen alati kohalikku toitu söönud. Kui olen Hiinas, siis sööngi näiteks röstitud mesilast. Islandil käies oli kahju, et ei saanud nende kuulsat hapendatud hailiha. Kui see on ikka inimese toit ja kohalikud söövad, siis tahan järele proovida.
Eks olen alt ka läinud. Tadžikistanis pakuti hobusepiimast tehtud kuulikest, mis natuke meenutas kohupiima, kuid haises jubedalt. Nagu okse. No ma ikka proovisin. Nagu selle suhu sain, nii tundsid, et heaga see ei lõppe. Olin ikka väga pikalt kempsus.
Igalt reisilt toon kaasa maitseaineid. Mulle meeldivad teravad toidud. Ega ühest heast Ungari guljašist midagi palju paremat olla saa. Aasia toidud meeldivad ka, kuid ma ei oska neid veel valmistada.
Kui on võimalik valida, siis heameelega astun sisse Hiina restorani. Muide, Eesti parim Hiina restoran asub Narvas.
Toiduklubi loomise mõte oli selles, et kui muidu kujunevad kõik jutud tööalaseks, siis seal saab niisama inimestega suhelda ja maailma asjadest rääkida.
Meil pole siin inglise pubi, kus inimesed tulevad õhtuti kokku ja räägivad, mis täna juhtus.
Ega Järvamaal heade toidukohtadega priisata ole. Tunnete teiegi neist puudust?
Sellest tunnen siin tõesti kõige rohkem puudust. Tulevad õhtul tuttavad külla ja tahaks välja sööma minna, siis midagi hõisata ei ole.
No eks ma teen Põhjaka mõisale ja Sämmi Grillile nüüd natuke liiga, kuid olgem ausad, kui tahad õhtul Paides kuhugi sööma minna, on päris masendav.
Mul on üks hästi suur unistus: Väätsal võiks olla inglise stiilis õllepruulikoda koos kõrtsiga. Meil on kõvad jahimehed, kuskil võiks head ulukilihatoitu pakkuda.
Jarno Laur
Sündinud 13. septembril 1975 Tartus.
Haridus
1993 Mart Reiniku gümnaasium.
2008 Tartu Ülikooli Narva kolledž, kohaliku omavalitsuse korralduse eriala.
2008 magistriõpingud Tallinna tehnikaülikoolis.
Töökohad
1993–1995 Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei referent.
1996–1999 Johannes Mihkelsoni Fondi direktor.
1996-1997 AS Tartu Veevärgi nõukogu liige.
1999–2002 riigikantselei, minister Katrin Saksa nõunik.
2002-2003 rahvaerakonna Mõõdukad valimiskampaania koordinaator.
2003-2004 Väätsa vallavanem.
2004–2007 X riigikogu liige.
2007–2009 siseministri nõunik.
2007–2010 SA Tartu Ülikooli Kliinikum nõukogu liige.
2009 Väätsa vallavanem.
Abielus Tiina Lauriga, tütred Regina (sünd 1995) ja Hanna Maria (sünd 2000), pojad Rihard August (sünd 2008) ja Kaarel (sünd 2011).