Omavalitsusreformi eesmärk ei ole piiride muutmine ja üksuste arvu vähendamine. Liitmine on lihtsalt võimekuse tagamiseks hädavajalik.
Selliste sõnadega algas riigihalduse ministri Arto Aasa artikkel eelmisel nädalal Raplamaa Sõnumites. Tõsi ta on- haldusreform ei saa ega tohi tähendada üksnes piiride nihutamist ning omavalitsuste liitmist piirjoone järgi vaid peab võimendama regiooni konkurentsivõimet ja toetama kvaliteetse elukeskkonna loomist.
Ajend omavalitsuste ümberkorraldusteks on enam kui suur: kohaliku võimu alla on koondunud üha mahukamad vastutusalad, mis omakorda on suurendanud bürokraatiat. Efektiivsus ei ole enam märksõna, millega võib iseloomustada lokaalset juhtimist, kuigi vajadus paindliku ning professionaalse avaliku sektori järgi on suur.
Siinkohal saab naljatades öelda, et avaliku sektori tööjõukulud on oluliselt suuremad võrreldes sellega, palju tuluna tagasi tuuakse. Tegelikult see ei ole sugugi mitte humoorikas- pigem peegeldab vajadust võtta selgem suund omavalitsuste juhtimise kaasajastamisele ning efektiivistamisele. Sedapuhku saab e-riigile kohaselt kasutada innovatiivseid kommunikatsioonilahendusi, mis on lähiaastatel andnud märgilise tõuke informatsiooni vahendamisele ja demokraatlike õiguste -kaasamine, osalus, teabe kättesaadavus- ligipääsetavusele.
Olgugi, et lokaalse juhtimise kaasajastamine on momendil elulise tähtsusega, ei saa siinkohal jätta tähelepanuta võimalikke riske, mis reformiga võivad kaasneda. Üks mastaapsem tagajärg saab olema teenindussektori kaugenemine väiksematest asulatest ning koondumine omavalitsuste keskustesse.
Kuidas hoida ära investeeringute koondumise vaid ringkonna keskustesse? Millisel moel panustatakse edaspidi alevike- külade elujõulisusesse? Ning konkretiseerides mõtet: kuidas tagada elujõulisus läbi elanike arvu kasvatamise ning ettevõtluskeskkonna mitmekesistamise?
Senisest enam vajab tähelepanu ühendus lokaalse keskusega, et tagada ümberkaudsete asulate elanike juurdepääs esmasele teenindusele. Juba praegu- ilma haldusreformita- on alevike elukeskkonna arendamine justkui sekundaarne teema: peamised kultuuri-ja sotsiaalkeskkonnaloome objektid on koondunud Rapla valla südamesse, mis tähendab, et väiksemates asulates on mitteformaalse hariduse osakaal heal juhul rahuldaval tasemel. Näitena võib siinkohal tuua kasvõi Alu, kus noorte sportimisvõimalused on minimaalsed: staadioni olukord kehv, renoveerimata spordikompleks ning mitmekülgsete treeninguvõimaluste kesine valik. Olgugi nähakse just kultuuris ehk sotsiaalsesse keskkonda panustamises ühte olulisemat aspekti väikeste maakohtade elujõulisuse järjepidevas tagamises. See on vaid üks näide.
Kui minna tagasi riigihalduse ministri Arto Aasa repliigi juurde, kus omavalitsusreformis -öelgem selle kohta üksuste piiride nihutamise reform- nähakse viisi, kuidas ringkondadesse uus eluvaim sisse puhuda, siis üksnes sellest ei ole pikemas perspektiivis kasu. Tõsi ta on, et Eestis on siiani neid omavalitsusi, mille elanike arv võrdub Rapla valla mõne aleviku elanike arvuga ning mille eelarve ei võimalda suuremate investeeringute ehk elukeskkonna arendamiseks vajaminevate finantside sissetoomist või millel on koguni keeruline valdadele-linnadele pandud vastutusalade täitmine, kuid selles valguses tuleb teha korrektuure ka omavalitsuste rahastamise mudelis.
Ühelt poolt on mõistlik suurendada omavalitsuste tulubaasi, mis senises mahus ei võimalda aja jooksul omavalitsuste vastutusalasse lisandunud kohustuste täitmist. Teiselt poolt võiks kaaluda osalise kindlaksmääratud protsendi ulatuses käibemaksu laekumist omavalitsuste kassasse, mis mõistagi motiveeriks valla-linna juhte senisest enam panustama kohaliku ettevõtluskeskkonna rikastamisele.
Süsteemi positiivne pool on see, et omavalitsuste panus kohaliku ettevõtluskeskkonna arendamisse saab olema oluliselt suurem ning ringkonna elujõulisus sõltub senisest rohkem koostöö tulemuslikkusest.
Mõistagi on haldusreform üks olulisemaid muudatusi, mis lähiajal meid puudutab. Kuna tegemist on reformiga, mille iseloomustav tunnusjoon saab olema elujõulisus, ei tasu keskenduda vaid näilikele aspektidele, mille mõju võib osutuda vaid lühiajaliseks. Süsteemi muutmisega tuleb teha korrektuure ka finantseerimises- ettevõtluskeskkonna rikastamisega loome uutmoodi perspektiive väiksematele asulatele, mis muidu vaikselt unne vajuvad.
Artikkel ilmus ajalehes Raplamaa Sõnumid 28.septembril 2015.