Oravapartei jutupunktid läksid aga hästi levima. See hakkas pihta enne, kui isegi koalitsiooniloojad ise mõne idee oleks jõudnud õhku visata. Kõik klassikalised malakad otsiti kapist välja ja anti kuuma. Praeguseks on vaid Reformierakond jäänud oma mantrat kordama, teised on aru saanud, et mindi veidi ennatlikult katastroofiteooriatega kaasa.
Seejärel hakkasid erakondade juhid vaikselt kommentaare jagama ning hakkas igasuguste oletuste tegemine. Astmeline tulumaks – tuleb, ei tule? 17. novembri Äripäevas jõudis Indrek Mäe juba sügavalt pettuda IRLis, sest nemad seavad sisse astmelist tulumaksu. Oleks ta jaksanud oodata veel 24 tundi, oleks ta näinud, et solvuda on vara, sest sisuliselt rakendub tuttav Juhan Partsi munadetõstmise maksusüsteem, lihtsalt numbrid on suuremad. Kogu vastaka arvamustetulva põhjal võiks selle ristida Schrödingeri tulumaksuks – samaaegselt on ja ei ole astmeline. Maitse asi. Tegelikkuses aga suure osa inimeste sissetulek suureneb. Arvestades, et Indrek Mäe andis viimastel valimistel hääle just IRLile, siis milleks siin solvuda?
Edukuse karistus
Vilja Kiisler leiab 21. novembri Äripäevas, et see on kindlalt astmeline tulumaks. Olgu pealegi, võin nõustuda. Seejärel tuleb moraal, kuidas 30 euro kaotamine kõrgepalgalisele on ikkagi vaenav ja ebaõiglane karistus. Keskklassi röövimine ja me karistame edukust. Kas tõesti on meil üle 2000eurose kuupalgaga inimeste hulgas levimas arvamus, et see lisa 30 eurot selleks, et meie riigis oleks ka vähem edukatel elamisväärsem sissetulek, on märatsev jama ja ülekohus? Et see 30eurone panus, mis õigesti kasutades võiks olla investeering sinu, minu ja järgmise põlvkonna heaollu ning kasvatada su jõukust tulevikus, on liig ning pigem maksaks teise linnamaasturi liisingut?
Kui jah, siis on Reformierakond viimase 17 aastaga tõesti head tööd teinud või lihtsalt pole meie ühiskond veel edasi saanud etapist, kus kõik on kiivalt vaid küüned enda poole ning teiste inimeste heaolu riigis on teisejärguline. Meelega keeran siin vinti üle, sest selline kannatajalik halin ei ole väärikas inimestele, kes on oma elus väidetavalt edukad. Vilja Kiisler kirjutab veel: „Kas see 500eurose sissetuleku maksuvabastus, mis vähem kindlustatud inimestele varasemast oluliselt rohkem raha kätte jätab, teeb nad edasipüüdlikumaks, paneb sihtima suuremat sissetulekut ja selle nimel pingutama? No ma ei usu.“ Inimeste lahterdamine on huvitav lähenemine – anna madala sissetulekule lisaks 500 eurole veel 60 ja temast saab looder.
Vaene = rumal
Veel enam, lõigu lõpuks selgub, et see inimene on niivõrd rumal, et läheb poodi ja tarbib selle täiesti arutult ära. Järgmises lõigus saame teada, et keskklassi inimene aga rehkendab ja tarbib mõistlikult. Ma järeldan siit seda, et vaene = rumal. Lisaks ei maksa neile üldse üle teatud summa raha kätte anda, midagi mõistlikku nad nagunii sellega ei tee. Talongid vist oleks veel mugavam? Olles teeninud nii alla 500eurost palka kui ka tunduvalt kõrgemat, siis usu mind, Vilja Kiisler, selle miinimumilähedase palga kohta on arvutamist tublisti rohkem.
Siis veel muidugi koalitsioonileping ise. Taavi Rõivase teise valitsuse moodustamisel ning selle järel võis lugeda kriitikat, kuidas koalitsioonileping on liiga detailne ja kivisse raiutud ning riigi areng neljaks aastaks rööbastesse surutud. Nüüd, kui öeldakse avalikult välja, et kokkupandud dokument on üldsõnalisem ja kätkeb endas peamisi suundi (tõsi, tegelikult on kohati ka päris detailne), on jälle hala – leping on üldsõnaline ja vastuseid on puudu. Prooviks ehk nii, et leppige kõigepealt endaga kokku, mida poliitikutelt ootate, ja seejärel jääb iga uudise peale kurjustamist vähemaks. Praegu tundub väga kärnas kärsa ja külmunud maa loo moodi olevat.