Meie kõrgharidussüsteem on tugev ja meil on potentsiaali jõuda oma tulemustega maailma tippu. Kuid selleks peame andma tudengitele võimaluse täielikult keskenduda oma õpingutele, kirjutab ERRis meie asepresident Karl Aaron Adson (toimetaja: Kaupo Meiel).
Tänapäevase kõrghariduse lahutamatuks osaks on saanud praktika. See annab tudengitele võimaluse enne õpingute lõpetamist saada paremini sina peale tööturu võimalustega oma erialal. Nii on võimalik kaalutletumalt planeerida oma tulevikku.
Selle juures on aga märkimisväärne, et praktikakohal töötades antakse tudengitele küll lihtsamaid töid, kuid need ülesanded on samuti midagi, mida praktikandi puudumisel teeksid tavatöötajad töötasu eest.
Millised võimalused praegu praktikale asudes on? Praegusel on praktikandina töötaval isikul võimalik sõlmida kolme osapoolega leping. Sellises olukorras on kaasatud ka kool ühe osapoolena, mis teeb sellest praktika, mille eest ei pea tasu maksma.
Teine võimalus on võtta end läbi töötukassa töötuks arvele ja saada praktika eest stipendiumi, ehkki see jääb alla nelja euro päevas (Rahageenius 2020). Sellest ei piisa isegi selleks, et tudeng saaks endale lõunat osta. Kolmas võimalus on teha kahe osapoole vahel tööleping, millega võetakse praktikant ka töötajana arvele, kuid selliseid võimalusi pole palju ja need erinevad märkimisväärselt sektorite vahel.
Tudengitest, kes täidavad samu ülesandeid, mida tavaliselt täidaks palgaline töötaja, saavad sisuliselt tasuta töötajad. See vabandatakse välja sellega, et kogutakse töökogemust ja muud sellist, aga see ei vasta küsimusele, miks ei soovita praktikat tasustada? Ehk sellepärast, et süsteemis, mis on üles ehitatud kasumite võimalikult suurele kasvule, on kasutusel kõik meetmed, et seda ka tagada, ning meie kahjuks, ka tudengite arvelt.
Üha enam inimesi sisenevad kõrgharidussüsteemi ja meist on saamas veelgi haritum rahvas. Siinkohal on tööandjad kasutanud ära leebet seadust, et juba rahavaesuses vaevlevate tudengite elu veel raskemaks teha.
Oleme olukorras, kus ligi 2/3 meie õpilastest on hõivatud (Praxis, 2018) ja võtmata arvesse neid, kelle töö statistikas ei kajastu, näeme, et ilma isikliku sissetulekuta on üliõpilastel raske ellu jääda. Ometi on praktika läbimine lihtsalt töökogemuse saamise eesmärgil kellegi reaalne argument.
Proovigem ette kujutada neid üliõpilasi, kes tasustamata praktika kõrvalt peavad kuidagi sissetulekut teenima ja rebivad end nõnda ribadeks. Kuidas me saame seda kutsuda ühestki otsast töötavaks süsteemiks? Me kõik teame tudengeid, kes räägivad sellest, kuidas neil on kuu viimastel nädalatel piisavalt raha, et kilo pelmeene osta ja nendega ära elada. Me ei kõnele mugavatest tingimustest, vaid sõna otseses mõttes ellujäämisest, tudengid ei tohi olla tasuta tööjõud.
Ometi räägitakse selle kõige kõrval meile pidevalt, et me ikka naudiksime oma tudengiaega ja lööksime kaasa üliõpilasorganisatisoonides, olgu need erialaseltsid või muud ühingud. Kuidas saame me paluda seda tudengilt, kes peab ellujäämiseks töötama vahest praktikaga samal ajal ning selle kõrvalt täiskohaga õppides? Kuidas me saame püüelda maailma tipu poole kõrghariduses, kui me ei suuda oma üliõpilastele anda võimalust end täielikult õpingutele pühendada?
Ometi ei tohiks oodata, et jätame selle veskikivi vaid vanemate kaela, kes niigi peavad vahest mitut nooremat last ülal pidama. Riigi tugi õppetoetuste näol on küll olemas, aga see on parimal juhul nigel.
Me loeme tudengeid automaatselt oma vanemate leibkonna osaks, kuni nad on 24-aastased (kaasaarvatud), ignoreerides täielikult tõsiasja, et paljud neist tudengitest peavad ise hakkama saama. Me ei saa oodata, et meie üliõpilased elaksid vanemate kulul, kuni nad saavad veerand sajandit vanaks.
Seega mida see kõik tähendama peaks?
Esiteks, kui me tahame, et meie üliõpilased jõuaksid tulemustega maailma tippu, siis peame andma neile võimaluse keskenduda võimalikult palju õpingutele. Et tudeng ei peaks mõtlema, kas minna tööle, et leib lauale tuua, või loengutesse, et oma eriala võimalikult heale tasemele saada, tuleb tagada kõigi praktikakohtade tasustamine. See pole tohutu kaotus majandusele, sest sissetulek, mis teenitakse, läheb otseteed tagasi ringlusesse, mitte ei jää kuskile kopitama, tudengitel on süüa vaja osta ning üüriarveid tasuda.
Teiseks tuleb uuesti üle vaadata vajaduspõhine õppetoetus. Inimesed, kes soovivad organisatsioonides kaasa lüüa ja õppida ei peaks kannatama selle all, et nad on endiselt seotud oma leibkonnaga, kust mingit toetust ei pruugigi tulla.
Kolmandaks, meie kõrgharidussüsteem on tugev ja eestlased pole rumalam rahvas kui mõni teine, meil on potentsiaali jõuda oma tulemustega maailma tippu. Kuid selleks peame andma tudengitele võimaluse täielikult keskenduda oma õpingutele.