Lääne ühiskonda on tabanud rumaluseepideemia ja vähesed mõtlemisvõimelised inimesed on avalikus debatis marginaliseeritud. Neile inimestele on meil «Plekktrumm», Sirp ja kõik see, mida tänapäeval kultuuriajakirjanduseks nimetatakse. Maailmas võtab selle tulemusena üha enam võimust idiokraatia – rumalate võim.
Rumaluseepideemia ainukese rohu patenteerisid juba vanad kreeklased. See on haridus.
Tihti on aga see, mida tänapäeval hariduseks (või õigemini harituseks) nimetatakse, üdini võlts. Elame tsitaadiraamatute ajastul. Need, kes tahavad vähegi erudeeritud inimese moodi paista, koguvad erisuguseid tsitaate ja topivad neid siis igasuguse mõõdutundeta kõikvõimalikesse kohtadesse koolikirjandist voodipeatsini.
Probleem seisneb selles, et tundmata tsitaatide või aforismide tausta, tundmata teost, kust lause on võetud, tundmata autorit või keskkonda, milles too sellise lause kirjutas, ei mõista me tsitaadi või aforismi tegelikku sisu. Tark inimene tunneb teiste tarkade inimeste mõtteid, ent suudab nende põhjal originaalseid mõtteid aretada.
Probleem seisneb ka selles, et inimesed ei oska faktiteadmistega enam midagi peale hakata. Paljudel puudub võime luua seoseid. Küsimus ei ole mitte selles, et koolis keskendutakse liialt faktiteadmistele, probleemi tuum peitub asjaolus, et tänapäeva noor ei mõtle pärast nende faktide omandamist edasi. Ta ei lähe koju ega loo seoseid, lugedes juurde aimeraamatuid või kuulates arutelusaateid. Noored tunnevad ennast faktidega ülekoormatuna ja ei viitsi nendega midagi peale hakata. Koju minnakse suhtlema ja meelt lahutama.
Maailmas võtab üha enam võimust idiokraatia – rumalate võim.
Kuidas vabaneda rumalusekultusest ja tagada, et tarkust nähtaks tõepoolest tarviliku varana ning et kõikidest soojadest kohtadest lähikonnas valitaks just koolimaja oma päeva sisukaks veetmiseks? Vabatahtlikult, ilma vanema või riigi sunnita, lihtsalt seepärast, et teadmisi omandada on lahe.
Professor Marju Lauristin rääkis paar aastat tagasi ideest luua virtuaalse Eesti akadeemia. See võib algul tunduda ehk radikaalsena, ent on tõsi, et selle ajaga, mille noored lihtsalt arvutis ära raiskavad, peame midagi kiiresti ette võtma. Ma ei usu, et virtuaalõpe asendaks täielikult kontakttunde päris õpetajaga (ega kindlasti looda seda), ent osaliselt on õppe kolimine virtuaalkeskkonda siiski hea ning seni kasutamata võimalus panna noored õhinaga õppima.
Konkreetsetest ideedest on tähtsamgi, et tekiks tõsiselt võetav ning edasiviiv arutelu meie hariduse tuleviku üle. Meedias, riigikogus, tänaval, pereringis – kõikjal.
Oleme valiku ees: kui me tõepoolest tahame eesti keele ja kultuuri säilimist ja edenemist, siis ei ole küsimus paarisajas sõjapõgenikus või kooseluseaduses. Küsimus on eestlaste tahtes saada maailmatasemel omakeelset haridust. Kui me ei võitle iga päev parima võimaliku hariduse eest, pole Eesti riigil mingit mõtet.