Katre Kikkas: Mida neist samasoolistest kooselajatest ikka arvata?

1305471_631704806873595_1948986979_n

Vihkan väljendit „normaalne“. Miks? Just seetõttu, et taolised terminid taastoodavad halli massi. Kui elame igapäevaselt ühiskonnas, kus mingid nähtused on normaalsed ja mingid mitte, siis kuhu me lõpuks välja jõuame? Peame endale selgeks tegema, et on asju, mis on lubatud ja mis mitte. Kuid kui räägime normaalsusest, siis ei julgegi inimesed avalikult näidata ega välja öelda, mis usku nad on või missugune on nende maailmavaade. Veelgi enam. Inimesed ei saa sündides valida oma nahavärvi, rahvust ega seksuaalset orientatsiooni. Me kõik sünnime omamoodi, seega miks me peaks midagi sellest varjama või häbenema? Olles vähemus ühiskonnas, kus midagi on „normaalne“, ei julgegi inimesed avalikult öelda ega välja näidata, kes nad tegelikult on. Nii juhtubki, et vähemustele vaadatakse viltu.

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon (aastast 1948) ütleb üheselt, et kõik inimesed sünnivad väärtuste ning õiguste poolest vabade ja võrdsetena ning inimõiguste eesmärk on tagada kõigile inimväärne elu. Leian, et ka õigus perekonda luua kuulub inimväärse elu alla. Mõistan, et perekonnaseaduse järgi ei ole samasoolised paarid koos oma lastega perekond (veel, ma loodan), kuid siiski ütleb Põhiseaduse § 27, et „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.“ Tahan siinkohal jõuda selleni, et kui meil on tõesti probleeme rahvastiku kasvuga ning sellega, et lapsed peavad elama asenduskodudes, siis miks me peaksime keelama kahel täiesti teovõimelisel täiskasvanul perekonda luua? Jah, ütlesin välja. Arvan tõesti, et samasoolistel paaridel peaks olema ka õigus lapsendada, sest olen alati olnud veendunud, et pigem las olla lapsel kaks armastavat ema või isa, kui mitte ühtegi neist.

Mul on kurb kuulda, kuidas samasoolised paarid on kolinud Eestist ära just seetõttu, et nad ei saa siin elada täisväärtuslikku elu. Nad on kolinud riiki, kus neil on võimalus olla seaduslikus kooselus ning saada ja kasvatada ka koos lapsi. Meil on olnud mitmeid erinevaid „talendid koju“ kampaaniaid ning virisetakse selle kallal, miks noored naised ei sünnita. Miks me peame olema riik, mis peletab endast eemale noori inimesi, kes tahavad lapsi saada ja kasvatada, kuid see on nende jaoks siin võimatu, kuna nad on samast soost?

2011. aastal avaldati Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku artikkel „Homoseksuaalsus Piiblis“ , mille eesmärgiks oli alustada vastavasisulist diskussiooni. Selle tulemus on kahjuks näha alles täna, kui Riigikogus menetletakse just kooseluseadust. Piiblivõõrale inimesele on see päris keeruline lugemine. Lahe ja Nõmmik toovad välja, et Piiblis ei ole juttu kahe samasoolise püsivast kooselust, rääkimata abielust. Üheselt taunitakse vägistamist, kuid mitte seda, mida tehakse vabatahtlikult. Kokkuvõtlikult leiavad nad, et tänapäevased arusaamad inimese seksuaalsusest erinevad vägagi piibliaegadest näiteks juba seetõttu, et me ei räägi täna seksuaalsusest ainult inimkonna taastootmise võtmes. Võin luterlasena käsi südamel öelda, et samasoolistes paarides on inimesed, nagu me kõik. Peaksime pigem lähtuma Piibli põhiteesidest, mitte otsima rida-realt seda, kas seal samasoolistest paaridest räägitakse või mitte.
Veelgi enam tundub mulle imelik see, kui meedias tuuakse välja erinevate uuringute andmeid selle kohta, kuidas suurem osa Eesti inimestest on kooseluseaduse vastu, kuid siinkohal esitatakse vaid neid uuringute andmeid, mis neile sobivad. Vastuolu Piibliga (mida ma tegelikult ei näe), tuuakse tihti kooseluseaduse mittekõlbluse põhjuseks.

Mulle on jäänud mulje, et tihti unustatakse ära (näitamata ja rääkimata) asjaolu, et aastal 2009 jõudis Eesti maailmas esikohale uskmatute tabelis. Vaid 14% eestlastest ütles, et religioon on neile igapäevaelus oluline. Ma ei hakkaks siin seda teemat rohkem lahti kerima, kuid tekib siiski küsimus, kas sellises olukorras on mõistlik Piibli alusel argumenteerida?

Leian, et peaksime endalt tõesti küsima, kas me tahame oma lapsi kasvatada konservatiivse mulli sees? Oletame, et lastele räägitakse Eesti koolides vaid perekonnast, mis koosneb emast, isast ja nende lastest. Oletame, et lapsed õpivad ühiskonnast seda, et homoseksuaalsus on haigus. Oletame, et ühiskonnas on normaalne see, kui samasoolised paarid on „kapis“. Ometigi tahame rääkida globaliseeruvast maailmast, olla Euroopa Liidu liikmed jne. Tahame, et meie lapsed suhtleksid välismaailmaga, käiksid reisimas, oleksid maailmakodanikud. Mina kardan tõesti sellises mullis kasvanud laste pärast, sest mujal maailmas nad näevad, et samasoolised on tänavapildis ning, et see on normaalne (olenemata sellest, et ma ei salli seda terminit). Milline mulje neile siis jääb, mida hakkavad nad oma riigist arvama? Või veelgi hullem, mis juhtub, kui nad hakkavad seda kõike avalikult kommenteerima? Kas me tahame kasvatada maailmakodanikke või mitte?

Kutsun üles Eesti rahvast olema kriitilised ja avatud. Palun mõtleme meie riigi tulevikule ning kastist välja. Me ei saa olla mulli sees. Me ei saa endale täna enam lubada äärmuslikku konservatiivsust ning meil pole ka aega ja mõtet selleks, et oodata põlvkondade vahetumist. Usun tõesti, et kooseluseaduse vastuvõtmine on üks väike, kuid äärmiselt oluline samm võrdsema, solidaarsema ja hoolivama Eesti poole.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga