Järgmine sügis saab olema tõesti ajalooline. Kui seni oli kõrgkoolis õppimise aluseks inimese vaimne võimekus, siis edaspidi määrab noore tuleviku tema rahakoti paksus.
„Tasuta kõrgharidus!“ tundub olevat samasuguse lõpuga loosung nagu „Kodukulud alla!”, andes hoobi mitte ainult tudengitele, vaid ka kõrgkoolidele. Ükskõik kui kenasti seda näidata ei püüta, on paljude jaoks õnnest asi siiski kaugel.
Üliõpilastel, õpilastel ja rektoritel ei õnnestunud kõrgharidusreformi palju mõjutada. Minister Jaak Aaviksoo tahtmine suruti läbi, hoolimata sellest, et president esimest korda seaduse välja kuulutamata jättis. Nüüd on üliõpilane veel suurema probleemi ees, kui enne kõrgharidusreformi: tulevikus hommikust õhtuni töölkäimine ning nädalas 40 tundi õpinguid ei ole kombineeritavad!
Häbi peaks olema selliste numbritega uhkustamisel
Õppetoetuste eelnõu, millega Riigikogu praegu tegeleb, pole toetuse kättesaadavuse ja suuruse poolest mehhanism, mis kõrgkoolis õppimist võimaldaks. Haridus- ja teadusministeerium on keskendunud rohkem ilustamisele kui sisule. Õppeaasta alguses tuli üliõpilasesindajatel kõrgkoolide listidesse saadetud riigipoolsele infole lisada seletuskiri, et väärteavet ümber lükata.
Vajaduspõhiseid õppetoetusi ei hakka saama mitte 37% kõikidest tudengitest nagu Priit Sibul oma Delfi artiklis(5.10) kirjutas, vaid ainult 9% – nii näitavad Eesti Üliõpilaskondade Liidu arvutused. Loodav toetuste süsteem jätab kõrvale kõik enne 2013. aasta sügist õpinguid alustanud tudengid. Nemad peavad taotlema toetusi, mida ei anta majanduslikel põhjustel, vaid pigem õpiedukuse põhjal. Õppetoetus on osaliselt vaesustoetus ja selle saamise aluseid tuleb muuta ka neile, kes on juba varem õpinguid alustanud.
Uuringust võib aru saada väga erinevalt. Sibul proovib tõestada Eurostudent IV uuringu tulemustele toetudes, et kõigile pole toetusi vaja, sest üleeelmisel aastal moodustas üliõpilaste sissetulekust riigi toetus vaid 18%.
Aastas lõpetab kõrgkooli 10 000 üliõpilast, sama suur on õpingute katkestajate arv. Peamiseks põhjuseks ei ole noorte kehvad õpitulemused, vaid majanduslikust olukorrast tulenev sund tööl käia. Õppimiseks lihtsalt ei jätku enam aega. Täiskohaga tööl käivate tudengite poolest paistab Eesti oma 56%-ga Euroopas negatiivselt silma. Tegelikult saab ainuke loogiline järeldus olla, et riigi toetusi üliõpilastele on vähe ja need on liiga väikesed.
Valikuvõimalus peab jääma
Töölkäimine peab olema tudengi vaba valik, mitte pealesunnitud kohustus. Valikuvõrdsus peab kõigil olema, kõrgharidus nii nagu põhiharidus ei ole ainult üksiku indiviidi, vaid terve ühiskonna huvides.
Õppetoetuse summa aluseks ei saa olla ministri või mõne lihtsamat eriala õppinud noorpoliitiku arvamus, et kui nemad suutsid õpingute kõrvalt tööl käia, siis suudavad seda ka kõik teised. Õppekoormus erineb õppekavade ja kõrgkoolide lõikes.
135 euroga ära ei ela
Tartu Ülikooli üliõpilane Juhan-Mart tegi kuu aega kestva eksperimendi, millega tõestas, et 135 euroga ei ole ka kõige kasinamates tingimustes võimalik ära elada. Tõesti, on tore, et toetused tõusevad kaks korda, kuid see ei ole isegi enam poolik lahendus. Et 135 eurost ei piisa, oleks pidanud mõtlema siis, kui aasta alguses tudengitele 100% õppekoormuse nõue kehtestati. Töölkäimise sunni lõpetamiseks on üliõpilaskondade liidu arvutuste põhjal vajalik minimaalne õppetoetuste summa 280 eurot kuus.
Riik ei pea kõiki üliõpilasi üleval pidama. Toetada tuleb neid, kelle majanduslik olukord õppimist ei võimalda ning kõikidele potentsiaalsetele õppuritele tuleb tagada võimalus õppida kõrgkoolis. Toetuse vajaduspõhisus ei tähenda narrimist, vaid tegeliku olukorraga arvestamist. Mitte selle olukorraga, mis rahandusministri peas toimub, vaid sellega, mis seis üliõpilastel on!
Sibula artiklist saan nõustuda ainult sellega, et järgmine sügis saab olema tõesti ajalooline. Kui seni oli kõrgkoolis õppimise aluseks inimese vaimne võimekus, siis edaspidi määrab noore tuleviku tema rahakoti paksus.