Liina Raud: mul on amet, mis annab alati leiba

Liina v

Olen uhke, et kutsekoolist ameti sain, vähemalt pole ma poliitbroiler, ütleb Euroopa parlamenti püüdlev kutseline juuksur ja pisut ka näitleja Liina Raud.

Kahes teleseriaalis silmapaistvad rollid teinud Liina Raud ei pea end näitlejaks. Ta on kutsetunnistusega juuksur, kes uhkusega oma ametit peab ning usub, et noortel peab olema võimalus vanadega võrdselt oma tuleviku küsimuses kaasa rääkida. Soov sai nii suur, et ta läks poliitikasse, osales kolm aastat tagasi riigikogu valimistel ja osaleb nüüd noorima kandidaadina ka Euroopa Parlamendi valimistel.

Poliitilised ambitsioonid tõid Liinale ka kolm aastat tagasi kutse pisut kardetud telesõusse „Kolmeraudne”. Toona lükkas Liina kutse kartusega tagasi, sest „saatejuht teeb mu ju pihuks ja põrmuks”. Aasta hiljem aga võttis ta end kokku ja läks, sest sel korral kutsuti teda saatesse hoopis endast rääkima. Ning siis, telestuudio punasel diivanil saatejuhi Mihkel Raua vastas istudes see juhtus – Liina armus, kõrvuni ja lootusetult!

„Enne seda hetke ei olnud meie vahel midagi, kõik juhtus just seal, punasel diivanil,” kinnitab Liina naerdes. Saate meeskonnaliikmed on öelnud, et Mihkli ja Liina kehakeel ja nendevaheline keemia olid sedavõrd selged, et üksteisele otsa vaadates küsiti suuril silmil: „Mis praegu toimub?”

Pärast intervjuud lahkus Liina stuudiost, Mihklita, sest saade veel jätkus. Kuid suhtlema armunud jäid. „Ühel hetkel hakkasime kirjutama, siis saime kokku – nagu ikka see värk käib… Kuid ma teadsin kohe sealsamas, et Mihkel on see õige,” kommenteerib Liina oma elu üht murdepunkti, tänu millele sai temast aasta hiljem Mihkli abikaasa ja tänaseks 11-kuuse tütre Mirjami ema.

Ja seda kõike 24-aastasena, ajal, mil Liina põlvkond pereloomise pigem kaugemasse tulevikku lükkab.

„Ma ei ole plaaniinimene, et à la lapsi ja abielu praegu tulla ei saa, sest veel pole nende aeg. Olen alati teadnud, et kui tuleb õige, siis olen valmis abielluma ja pere looma. Vanusest hoolimata,” kinnitab Liina ja lisab, et tol kohtumise hetkel polnud ta sugugi Mihkli fänn.

Harukordne perekond

„Ja ega ma temast palju midagi teadnudki. Või noh – kuulasin Singer Vingerit ja vaatasin [Mihkli juhitud telesaadet] „7 vaprat”, aga ise olin ju täiesti titt, umbes viiene,” naerab Liina taas nakatavalt ning lisab siis, et ka vanusevahe-jutt ajab teda pigem naerma. „Mulle on ikka meeldinud mõelda, et näe, mu ema oli kolmeaastane, kui mu isa oli 20, nii et minu jaoks ei olnud vanusevahe üldse küsimus ja põdemise koht,” teatab Liina kõlavalt.

Lastekirjaniku Aino Perviku perekonda miniaks minek ei tekitanud Liinas samuti ülemäära hirmujudinaid. Ehk seetõttu, et Liina lemmikraamat oli „Arabella, mereröövli tütar”. Ja Mihkli isa, Eno Raua kirjutatud „Naksitrallidest” meeldis talle eriti üks tegelane (justkui Mihkli järgi loodud) Kingpool.

„Mõistsin muidugi, et Eesti kultuuriloos on Raua perekond harukordne, kuid nad on mulle meeletult suured eeskujud olnud varemgi. Praegu väärtustan neid kõiki veelgi rohkem, kõiki koos ja igaüht eraldi, ning olen tänulik, et nendelt nii lähedal olles õppida võin. Ja ma õpin iga päev,” rõhutab Liina ja jutustab siis, kuidas vanaema Aino pojatütar Mirjamit vaatamas käib.

Abielu Mihkliga on Liina sõnul väga äge. „Ühest küljest oleme Mihkliga väga sarnased. Teisalt elame teadmises, et omavahel tuleb rääkida. Sest meist keegi ei ole mõtetelugeja,” seletab Liina ja lisab: „Mihkel käis äsja kooliõpilastele rääkimas ja tagasisidekaartides oli läbiv emotsioon imestus, et issand kui normaalne Mihkel on. Uskumatu, et ta ei olegi selline ülbik, vaid nii soe. Ja milline huumorisoon,” tsiteerib Linna ja kinnitab siis: „just selline ta ongi!”

Kuid Mihkli abikaasaks olemine ei ole kaugeltki Liina ainus roll. Jah, muidugi teab televaataja Liinat kui näitlejat (kelleks ta end üldse ei pea) seriaalidest „Ühikarotid” ja „Elu keset linna” ning saatest „Tantsud tähtedega”. Kuid mida ehk lugeja ei tea, on see, et Liina on noorpoliitikuna juba aastaid seisnud aktiivselt eakaaslaste õiguste ja tuleviku kujundamise võimaluse eest. Ja ehkki Mirjami sünd sundis TTÜ-s rahvusvahelisi suhteid õppiva tudengi akadeemilisele puhkusele, naaseb Liina juba uuest aastast ülikooli, et diplom kätte saada. „Võib-olla juhtub enne seda veel midagi seoses õppimisega. Eks näis, enne elame valimised üle,” teatab Liina kavalalt.

„Elu lõpus kahetsed asju, mis tegemata jäid, mitte neid, mis tehtud sai. Mina usun sellesse, sest mul on minevikus üks asi, mida siiani kahetsen – põhikooli lõpus jätsin tegemata katsed Lähte gümnaasiumi meediaklassi. Kool tundus väga sümpaatne ja mis peamine, ma oleks kodust välja saanud. Tervelt paarsada kilomeetrit eemale. Kuid just see kaugus lõpuks mu otsust muutis ja külmkapp oli kodus ju ka lähemal. Ent näe, pool aastat hiljem olin Taanis vahetusõpilane,” muigab Liina ning lisab, et teismelise koolilapsena terve aasta sõpradest ja perest eemal elamine tundus algul päris jõhker kogemus.

Kuid just selle kogemuse pärast kipub Liina nüüd Euroopa poliitikasse. „Näen juba oma tütre pealt, kuidas maailm on muutunud. Mirjamil on palju laiemad võimalused, kui mul iganes on olnud. Või mu emal omal ajal,” nendib ta.

Kartis Taani muslimeid

Kellena aga Liina end sellises maailmas tunneb? „Eurooplasena. Kuid ma mõistan Eestiski levivat võõramaalaste hirmu. Minulgi oli see, kui läksin 2005. aastal vahetusõpilaseks. Kaksiktorne tabanud terrorirünnak oli värskelt meeles ja see oli mind mu väga õrnas eas tugevalt mõjutanud. Ja siis äkki olin ma klassis, kus pooled olid muslimid. Kartsin alguses kooli minna, sest äkki nad lasevad kooli õhku. Kuid see oli minu hirm, mitte, et nemad oleks seda mõelnud või nii käitunud. Mul oli vaid teadmine, et kõik „nemad” on terroristid, tapavad valgeid ja järelikult ka mina olen ohus.

Peagi sain teada, et Taani on nende sünnimaa ja suheldes sain aru, et nad on sõbralikud ja avatumad kui taanlased ise. Küsisin neilt ka ühel hetkel, et kas nad oma isamaale, vanavanemate juurde tahaks elama minna. Nad vastasid, et jah, kuid mitte siis, kui seal on sõda. Nad rääkisid omavahel isegi taani keeles ja ühe neiuga sain heaks sõbraks. Mäletan oma reaktsiooni, kui meil oli esimene ühine kehalise kasvatuse tund ja nägin esimest korda tema muidu pearätiga varjatud juukseid. Kui ilusad need olid,” jagab Liina oma toonast vaimustust ja lisab, et siis ei teadnud ta veel, et just juuksed talle edaspidi leiva lauale toovad.

Vahetusõpilaseks minekut peab Liina endiselt oluliseks teemaks ja noore arengu seisukohalt võimaluseks, millele seni Liina meelest lubamatult vähe tähelepanu on pööratud. „Palju räägitakse eestlaste lahkumisest riigist ja sellest, et helged pead võiksid välismaal kogutud teadmised koju tagasi tuua. Gümnaasiumist vahetusse minekul on suur pluss, see noor tuleb koju tagasi! Sest ta ei lahku sünnimaalt mõttega alustada kohe uut elu ja oma pere rajada. Küll aga on see oht olemas mõni aasta hiljem, kui vahetusüliõpilaseks minnakse. Gümnasistil aga pole vaja veel töökohtagi, sest ta on lihtsalt tavalise lapsena teises riigis, käib tasuta koolis ja tema ümber on n-ö asendusperekond. Seega Eestile lõppkokkuvõttes kasulik,” on Liina kindel ja toob näiteks YFU noorte hulgas korraldatud küsitluse, kus kõik koolist vahetusõpilaseks läinud praegu 19–25-aastased noored tulid Eestisse tagasi ja alustasid siin oma elu. „Naid said kogemuse ja teadmise, kuidas siin edasi paremini elada.”

Kutsekooli ei maksa halvustada

Stereotüüpidest rääkides ei saa ma Liinalt küsimata jätta, kas ta ka juuksuriametiti halvustava suhtumisega kokku on puutunud?

„Jah, on ette heidetud. Kutsekooli lõpetanule kleebitakse sageli külge väheste teadmiste silte, kuid see pole aus ega õige. Mul on amet, mis annab mulle alati leiba. Palju hullem on olla poliitbroiler. Mind aga pole selleks kasvatatud. Minu elu ei sõltu sellest, kas ma poliitilises elus olen edukas, mul on elu ka väljaspool poliitikat.”

Tõepoolest, juukseid kasvab ju igal valitsuse ajal ja meil kõigil, välja arvatud Mihkel Raual.

Liina hakkab jälle laginal naerma ja teatab: „Isegi tema juukseid ma lõikan,, ja habetki ajan, masinaga, ikka kolm millimeetrit ja kuus millimeetrit – igal neljapäeval, vahetult enne telestuudiosse minekut.” Mihklil nagu mõnelgi teisel telestaaril on enne saate algust teatavad rituaalid, mis häälestuda aitavad. Mihklil on üks neist just brändiks muutunud peanupu viimistlemine.

Fahle ärimajas käib Liina rõõmuga nädalavahetustel „päid tegemas”. „Mul on oma klientuur ja nad annavad mulle väga palju jaksu ja energiat. Tahan väga tööle minna ja tulen koju rõõmsamana, sest olen ilusaid päid teinud. Kuna klientide spekter on väga lai, leian sageli ka paljudele küsimustele vastuseid ja tean tänu neile ühiskonnast palju rohkem. Ühe korra olen ka sellist tutvust n-ö ära kasutanud: mul oli FB-s identiteedivargus ja siis pidasin juuksuritoolis istuva politseinikuga nõu, kuidas edasi käituda,” muheleb Liina.

Oma elu muutvaid otsuseid on Liina juba paljud pidanud tegema, kuid nüüd emana on tal ka Mirjami elu. No vähemalt esialgu ja näiteks õdede-vendade küsimuses. On laste arv peres Liina jaoks üldse oluline?

„Kindlasti, ja ma tahaksin väga ka, et Mirjamil oleks õde-vend ja et lastel oleks võimalikult väike vanusevahe. See õpetab teistega varakult ja rohkem arvestama. Minul on vend üheksa aastat vanem ja mina olen pidanud sellest õppima. Kasvasin ju omatahtsi ja pesamunana. Kuid olnuks tore, kui mul keegi minuvanune kõrval kasvanuks,” muutub Liina mõtlikuks ja teatab siis äkki, et esmalt lendab ta taas New Yorki. „Tuttavad juba naersid, et me käime Ameerika vahet sagedamini kui mõni teine Tartust Tallinna sõidab. Kuid nii on ja see on lahe,” muutub Liina kavalaks ja jääb üle ainult aimata, millise elu muutva otsusega see reis täpsemalt seotud on.

Kes ja mis on Liina maailma enim muutnud?

Minu vanemad, kes on olnud 36 aastat abielus. See on olnud omamoodi eriline visiitabielu, kuid väga toimiv suhe.

Minu ema – ütles õigeid asju õigel ajal. Näiteks kui ma tahtsin muusikakoolis klaveriõpingud teises klassi pooli jätta, ütles ema vaid: „Hea küll, kui sa tahad nii, siis eks jäta pooleli.” Mäletan, istusin klaveri taga ja vaatasin talle suurte silmadega otsa ja mõtlesin: kuidas sa saad mulle sedasi öelda? Kas sa siis tõesti nii vähe minusse usud? Ja siis tuli trots: käisin muusikakooli lõpuni ja lahkumisest ei olnud enam kunagi juttu. Täna tean, et ema usaldas mind ja andis mulle võimaluse valida. Oskaks ma Mirjamit sama moodi kasvatada…;

Taani vahetusõpilaseks minek – kui ma poleks saanud minna, oleksin täna hoopis teistsugune;
Superstaari saade: väga hea sõbranna vedas kaasa ja puhtast edevusest registreerisin ka ennast eelvooru ära. Mõtlesin, et noor juuksur saabki nüüd feimi… Ühest küljest: see oli mu lollim otsus, sest laulda ma ju ei oska. Teisalt aga ei teeks me praegu ehk seda intervjuud – sest ma ei oleks söandanud midagi muud ka teha. Ei oleks tulnud ka telesarju ja tantsusaadet. Päris kohutav võib ühel hetkel olla, kui taipad, et kõik asjad on elus seotud, teed ühe otsuse ja sa ei tea kunagi, kuhu see välja võib viia. Mihkel ütles toona, et „oled ilus tüdruk küll, aga laulad maru koledasti. ”Nüüd ma kodus ikka Mirjamile laulan, ja siis ütleb Mihkel, et „nii tore!”

Abielu Mihkliga – see on super! Issand mul on nii hea meel! Oleme Mihkliga väga sarnased, oleme võrdsed ja teineteisele tähtsad. Abiellumisel oli minu jaoks kõige olulisem, et meil on üks nimi ja et on sõnum ‑ ma tahan sinuga olla, et me tahame olla koos. Nüüd on mul perekond. Varem oli mu elu lihtsalt üks meeletult suur virvarr ja üks suur kukkumine oleks tulnud – ülikool, tantsusaade ja vabatahtliku töö ja poliitika ning kõik muu siia sekka. see kõik võttis metsiku energia. Ma ei olnud enam sisuliselt üldse kodus, sõitsin kogu aeg kas mööda Eestit või Euroopat ringi. Hoog oli nii suur, et ühel hetkel ei suutnud ma enam öelda, kas käisin Prahas, Berliinis või Budapestis….

Eesti Päevaleht