Maarja-Liis Roone: Läbi surutud PGS tekitab endiselt pingeid

531647_566421153375848_571187414_n

Enne suvepuhkusele minekut võttis Riigikogu vastu Põhikooli-ja Gümnaasiumiseaduse muudatusettepanekud. See hõlmab erinevaid teemasi alates õpetajate töökoormusest lõpetades üldhariduse rahastamisega. Eelnõu tekitas paksu verd haridus-ja teadusministeeriumi ning rahandusministeeriumi vahel. Samuti oli erimeelsusi ka erakondade vahel. Kuna üldhariduse rahastamise kohapealt üksmeelele ei jõutud, otsustas Vabariigi valitsus selle küsimuse sügisesse lükata.

Jälgisin Riigikogu selle teemalisi istungeid. Lootsin saada vastuseid küsimustele, selle asemel tekkis mul seoses Põhikooli-ja Gümnaasiumiseadusega küsimusi juurde. Miks võeti vastu eelnõu, mille lõpliku variandiga ei jõudnud saadikud põhjalikult tutvuda? Miks ei kaasatud haridustöötajaid eelnõu koostamise protsessi? Neid puudutab ju eelnõu kõige rohkem. Eesti Haridustöötajate Liit on välja toonud mitmeid punkte, miks ei tohiks seaduseelnõud vastu võtta. Meediast käis läbi ka see, et EHL on valmis isegi streikima. Ka Eesti Õpilasesinduste Liit ei olnud taolise seaduseelnõuga rahul. Nende ettepanek oli võtta vastu otsus, mis tingimustel tulevased abituriendid kooli lõpetavad. Kas tõesti oli koalitsioonil vaja oma võimu näidata, surudes läbi eelnõu, millega ükski osapool rahul ei olnud? Ja miks tehti seda just hariduspoliitikas? On kahetsusväärne, et haridusse ei suhtuta täie tõsidusega. Reform reformi pärast ei anna ju tulemust. Halvimal juhul langeb koolides pakutava hariduse kvaliteet. Hetkel on otsesteks kannatajateks õpilased ja õpetajad, tulevikus aga juba terve riik, kuna praegused koolilapsed on homsed juhid, direktorid ja tublid töölised.

Kõige paremini ilmnevad kiirustamisest tingitud vead riigieksami punktisüsteemi muudatustes. Riigieksam on sooritatud, kui õpilane on saanud ühe punkti, kahekümne punktiline töö on sooritatud rahuldavalt. Ainuüksi see teema on tekitanud palju küsimusi ning vastakaid arvamusi. Nõustun sellega, et enne kooliaasta algust peaksid õpilased olema teadlikud, mis tingimustel on võimalik lõpetada gümnaasium. Aga kas see siiski õigustab kiirustamist? Arvan, et mitte. Leian, et tegelikult peaksid õpilased juba enne gümnaasiumi astumist teadma, kuidas on võimalik see kooliaste lõpetada.

Põhikooli-ja Gümnaasimiseadus vähendab tugi-ja abispetsialistide rahastamist ja kättesaadavust. Nende teenuste rahastamine jääks kohaliku omavalitsuse kanda. Plaanis on luua nõustamiskeskused. Kui paljudel omavalitsustel on võimalik finatseerida eelmainitud teenuseid? Kuidas suudetakse tagada maa piirkondade elujõulisus, kui riigi poolt ei tule abi, vaid hoopis käsk ise hakkama saada? (Siin kohal tuletaks meelde kohalike päästekomandode sulgemist ning vabatahtlike pritsimeeste seltside loomist). On peresi, kellel pole võimalus sõidutada oma last nõustamiskeskusesse. Esiteks käivad vanemad tööl ning seetõttu pole neil selle jaoks lihtsalt aega. Samuti läheks see materiaalselt kulukaks. Omad piirangud seab ka asulate ja linnade vahel olev bussiliiklus. Kannatajateks on taaskord lapsed. Olen arvamusel, et inimeste heaolu peaks olema riigi prioriteet number üks. Selle asemel, et vajalikud teenused keskustesse koondada, peaks tugispetsialiste olema võimalikult paljudes koolides. See on koht, kus riik ei tohiks kärpeid teha. Vastu pidi, vaja oleks lisatoetust selle võimaldamiseks.

Samuti soovitakse kaotada lisatasu klassijuhataja kohustuste täitmise eest. Miks ei väärtustata nende õpetajate tegevust, kes on valmis lisa vastutuseks? Seaduseelnõu kaotab ka õpetajate ametijärgud. Pika töökogemusega pedagoogil ning alles ülikooli lõpetanud õpetajal oleks sama palgamäär. Taas sooviksin teada, miks selline otsus vastu võeti? Kas tõesti ei peeta tähtsaks staažikate pedagoogide tööd? Leian, et need otsused ei muuda kuidagi õpetaja ametit populaarsemaks. Miks peakski keegi nii vastutusrikast tööd tegema oma vabast ajast peaaegu olematu tasu eest? Juba praegu on koolidel raskusi õpetajate leidmisega, kes oleksid valmis olema klassijuhataja. Antud otsus muudab olukorra ainult keerulisemaks.

Ajal, mil koolides on väga vaja tugispetsialistide tööd ning õpetajad on juba streikinud ning on valmis taas tänavatele tulema, on arusamatu, miks taoline seaduseelnõu vastu võeti. Leian, et sellega ei lahendata probleeme. Hoopis vastupidi- haridustöötajate kannatus pannakse proovile. Kas valitsus, kes hoolib ühiskonnast, teeb nii? Kindlasti mitte. Olukorda saab iga üks meist muuta. Valmiskasti juures olles tuleks mõelda, kas olla uhked sellise käitumise üle, või anda Eestile uus ja hoolivam algus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga