Mark Gerassimenko: Töötuhüvitiste “ülevaatamine” on vargus

“Riigi ülesanne pole kottida niigi raskes olukorras
töö kaotanud inimesi, et leevendada mõne ettevõtte omaniku
muresid,” kirjutab meie liige Mark Gerassimenko uudisteportaalis Vaade.

Mark Gerassimenko: Töötuhüvitiste “ülevaatamine” on vargus

Ettevõtjad armastavad vaba turgu ja konkurentsi – aga mitte siis, kui nemad ise peavad töötajate pärast konkureerima.
Kuigi süveneva koroonakriisi ja kasvava energiahinna uudised toovad muret, pööravad mõned asjad Eestis ka aeglaselt paremuse poole. Üks hea uudis on registreeritud töötute arvu langus – kui aasta alguses otsis töötukassa kaudu tööd üle 57 000 inimese, otsib praegu uut töökohta ainult 44 000 inimest. Kuigi see arv ületab ikka kriisieelset taset, võimaldavad töötuse langus ja vabade töökohtade arvu kasv töötajatel julgemalt potentsiaalsetelt tööandjatelt kõrgemat palka küsida.

Võiks arvata, et kiirem palgakasv on miski, mille üle võib ainult rõõmustada. Eriti kui inimesed seisavad silmitsi elektri ja toidu hinnatõusuga – palgalisa kulub marjaks ära.
Ometi mõnedele see ei meeldi. Nimelt kirus Eesti ühe suurema ettevõtjate huve esindava organisatsiooni, Kaubandus-Tööstuskoja esindaja Marko Udras intervjuus ETV-le, et töötud söandavad küsida kõrgemat palka ega ole valmis kõiki tööpakkumisi vastu võtma. Kui ajakirjanik küsis, kas pole ometi põhjus liiga madalas pakutavas palgas, hakkas härra Udras arutlema, kui hea oleks karmistada töötutele hüvitiste maksmise korda ning „üle vaadata töötute kohustusi“.
Meenutuseks: töötu abiraha suurus on 292 eurot kuus ning töötuskindlustushüvitise keskmine kuine väljamakse jääb 500 euro kanti, kusjuures viimast paljud ei saagi. Kindlasti oleks huvitav hoopis arutleda teemal, kas härra Udras või tema esindatavad ettevõtjad tuleks toime 292 euroga kuus, ning kas selline toetus oleks tõesti nii suur, et nemad ei tahaks endale üldse tööd otsida.

Tõeline probleem pole aga selliste seisukohtade eluvõõrus või südametus.

Tõeline probleem peitub selles, et paljud Eesti ettevõtjad ja nende huvide suurimad kaitsjad armastavad vaba turgu ja konkurentsi ainult seni, kui nemad ise sellest kasu saavad. Siis, kui töötuse tase on kõrge ja inimesed on valmis toimetulekuks ükskõik mis tööd orjapalga eest vastu võtma, ettevõtjatele vaba turg meeldib küll. Kui aga olukord turul on teistsugune ja rohkem töötajaid nõuab paremat palka ja töötingimusi, on ettevõtjad kiired nõudma riigi sekkumist. Laisad töötud tuleb tööle panna! Kuidas nad tihkavad närust töötu abiraha üldse saada – riik peaks neid sundima töötama, vastuvaidlemiseks kohta pole! Ning kui sellestki ei piisa, siis tuleks kindlasti lubada sisse vedada odavat tööjõudu välismaalt. Mida rohkem, seda parem!

Just selline kahepalgeline mõtteviis valitseb paraku paljude ettevõtjate peas – kui vaba turu „nähtamatu käsi“ paneb inimesi leppima raske tööga väikese palga eest, siis see on nende silmis hea. Aitab Eesti majandust ja suurendab kasumeid! Madalapalgalised on ise süüdi, et vähe teenivad! Kui aga selgub, et mõned ettevõtjad pole võimelised konkurentsivõimelist palka maksma ja töötajad lähevad konkurentide juurde, ei tule ettevõtjale pähe, et võib-olla tema lihtsalt ei oska oma ettevõtet edukalt juhtida.
Kui teised, majanduslikult tootlikumad ettevõtted suudavad kõrgemat palka maksta, siis odavale tööjõule oma ärimudeli ehitanud ettevõtjad kaotavadki töötajaid ning nende ettevõtted peavad kas ajapikku uute oludega kohanema või kinni minema.

See ongi hea. See on vaba turu eduka toimimise tulemus. Need tööandjad, kes väärtustavad oma töötajaid ning maksvad neile väärikat palka, et pea töötajate puuduse üle muretsema. Teised aga peaks küsima endalt lihtsa küsimuse: miks mu töötajad nagu vanakuradi juurest ära jooksevad? Äkki maksan neile liiga vähe?

Riigi ülesanne pole kottida niigi raskes olukorras töö kaotanud inimesi, et leevendada mõne ettevõtte omaniku muresid. Viimase elatustase jääb keskmise töötu omast kordades kõrgemaks. Oluline on, et kõik soovijad saaks endale väärika palgaga tööd leida ning töö otsimise ajal oleks võimalik elementaarselt toime tulla.

Riigi sekkumist nõuavad palgaga koonerdavad ettevõtjad aga peaks vaatama peeglisse – need, kellele meeldib vaba turg, ning kes igal võimalusel ütlevad, et igaüks peab oma leiva teenimiseks ise pingutama, peaks häbenema riigilt abi küsida. Kui ettevõtja ei suuda konkurentsivõimelist palka maksta, siis ta pole ettevõtte tootlikkuse tõstmiseks ise piisavalt pingutanud.

Inimesed pole süüdi ega pea kannatama seetõttu, et mõned ettevõtjad on liiga laisad ega oska teiste ettevõtetega edukalt töötajate pärast konkureerida.

Lõpetuseks veel üks märkus: töötuskindlustushüvitist makstakse töötajate tasutud töötuskindlustusmaksete arvel. Selle hüvitise suurus sõltub otseselt sellest, kui palju inimene on oma eelmisel töökohal teeninud, kui palju tema on ühisesse patta ise maksnud. See on raha, millele tal on töötuks jäädes täielik õigus. Õigus, mis on välja teenitud tema enda pingutustega, tihti ületunde tehes, väsimuse kiuste ja pere arvelt. Selle maksmise „tingimuste ülevaatamine“ ei oleks midagi muud kui kõigi töötajate ja töötute taskust varastamine.

Kui inimene on teinud kodukindlustuse, siis kindlustusjuhtumi korral talle hüvitise maksmisest keeldumine lõppeks kohtuasjaga. Ometi arvavad mõned ettevõtjad, et riik peaks uisapäisa rikkuma ühiskondlikku kokkulepet ning piirama töötute õigust saada „kindlustusjuhtumi“ – töötuks jäämise – puhul talle õigusega kuuluvat raha. Sellised üleskutsed tööinimestelt varastamisele on lubamatud. Loodetavasti tulevikus ettevõtjate esindajad selliste ideedega lagedale tulema enam ei hakka.