Pole saladus ega ime, et Eestis on suur siseriiklik emigratsioon vähem jõukamatest maakondadest rikkamatesse regioonidesse. Aastavahemikus 2017-2018 on koguni 12 maakonnas olnud negatiivne rändesaldo.
Kõige suurem riigisisene emigratsioon, Statistikaameti andmetel, oli mõistagi Ida-Virumaal, kus tööpuudus ja muud asjaolud lihtsalt sunnivad inimesi Ida-Virumaalt välja kolima. Tulenevalt ka sellest, et väljarändajad on enamjaolt noored, tekivad või süvenevad maakondades sellised probleemid nagu keskmise vanuse tõus, tööealise elanikkonna osakaalu vähenemine, ülalpeetavate osakaalu kasv, kohaliku omavalitsuse tulumaksubaasi vähenemine ning niigi negatiivse iibe näitajate kasvu suurenemine ja nii edasi.
Vaatamata sellele, et valitsus on võtnud olulisi samme Ida-Virumaa ja teiste maakondade taaselustamise suunas (Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti arenguprogramm, kohendatud töökohtade loomise toetus jne) on minu arvates tegemata jäetud olulised sammud, mis väljasurevaid maakondi taas elukohana atraktiivseks teeksid. Nimelt riik peaks investeerima uusarendustesse!
Nagu Põhjaranniku uudisest selgub, Ida-Viru maakond paraku ei ole piisavalt usaldusväärne koht, et pangad ehitusettevõtetele laenu annaksid. Kõiki Ida-Virumaale ehitatavaid hooneid ehitatakse üksnes omafinantseerimisel, mis tähendab, et investeeringuga kaasnevat riski riputatakse ehitusettevõtete kaela- see on omakorda murekoht, kuna ehitusettevõtted tihtilugu ei julge sellist riski enda peale võtta.
Pealegi ei ole kortermajade ehitamine Ida-Virumaale niivõrd atraktiivne ja kasumlik, sest keskmine ruutmeetri hind on kümnetes kordades pealinna omast väiksem ning korterite müümise tõenäosus on pealinnas samuti suurem. Siinkohal saab riik Ida-Virumaa investeerimiskeskkonnale abikäe ulatada – nimelt võiks riigihangete alusel otsida ettevõtteid, mis korterelamuid Ida-Virumaale ehitaksid.
Loogika on lihtne ja selge: riik ei saa sekkuda erasektorisse, kui erasektori ehitusvaldkonna tegevust maakonnas põhimõtteliselt ei ole. Sotsid küll lubavad üürimajade ehitamist, kuid minu arvates peab minema natuke kaugemale- pikas perspektiivis kasulikum oleks minu arvates ehitada ka riigi toel korterelamuid, et inimesed pikemalt väiksematesse maakondadesse paikseks jääksid.
Korterite üürimine on muidugi soodne, ent töölepingu lõppedes ei jääks korter endisele elanikule, vaid korterit hakkaksid üürima teised. Töötajal oleks seevastu mõistlikum 5-8 aastaks laenu võtta, et näiteks töölepingu lõppedes oleks inimene kindel, et igakuiselt makstud raha ei läinud pelgalt kaotsi.
Me näeme Pärnu ja Rakvere näidetel seda (kus ruutmeetri hind on kallim kui Ida-Virumaal), et isegi uute korterite maksumus võib varieeruda 30-60 tuhande euro vahel (hinnas on arvestatud ka ettevõtte saadav kasum). Sarnase hinnataseme eest müüakse Narvas vanu „hruštšovkasid“, mille kommunaalkulud on uuselamute omadest ilmselgelt kõrgemad. Iga noorpere soov on loomulikult elada uues korteris, mille maksumus ei sunniks neid võtma laenu 20 või 30ks aastaks.
Nüüd, kui noorpere kolib näiteks Tallinnasse ja otsustab uut korterit soetada, siis kaks inimest, kes teenivad natuke üle Eesti keskmise palga, peavad end igal juhul vähemalt 20ks aastaks uue korteriga siduma. Kui aga noortele pakutakse alternatiivina osta uus korter oma kodukohas ning märksa väiksema summa eest, oleks nende otsus ilmselge.
Pealegi, kui näiteks Ida-Virumaa KOVid oleksid noorperede meelitamise osas huvitatud, saaksid nad kinnisvara soetamisel rahaliselt toetada uusi elanikke, mida näiteks Türi vald „värske vere“ toomise nimel teeb. Kui riik müüks nullkasumlikult või hoopis kahjumiga kortereid ning KOV pakuks sissemakseks omakorda rahalist toetust, siis näiteks noorpere jaoks oleks mõistlikum osta korterit oma kodukohas, et ennast 20-aastase laenuga mitte koormata.
Tegelikult korterite soetamise toetus ei pea kehtima üksnes uusarenduste puhul- ükskõik mis korterite ostmisel toetab näiteks Türi vald ümber kolinud elanikke. See tähendab, et mainitud toetus lihtsustaks märkimisväärselt ka väiksema sissetulekuga kodanikke, kes on oma kinnisvara ostmisega vaevlenud ning seetõttu korterit üürinud. Selle toetuse paketiga tõuseks noorperede motivatsioon osta justnimelt uusi kortereid maakohtades, mis vähendaks riski, et uuselamud jäävad täitmata.
Ülioluline on luua selline keskkond (iseäranis perifeersetes kohtades), kus noored pered/spetsialistid ei peaks end pikaajaliselt laenudega seotuna tundma ning kus vähem jõukamatele elanikele oleks tagatud kindlustunne kinnisvara omamise osas. Pealegi Eesti on väike, tänu millele on linnadevaheline liiklus mobiilne- tänapäevases Eestis ei ole enam mingi uudis see, et inimene võib elada ja töötada sootuks erinevates linnades.
Eesti suurus mängib kasuks sellele, et inimene pigem ostab uue ja odava korteri Jõhvis või Paides ning hakkab käima tööl kas Tallinnas või Tartus. Kui uuselamu hind on tavapärasest väiksem, tekib võimalus ka vähem jõukamatel peredel uus korter soetada. Tõsi- võetud laenu kestus oleks tõenäoliselt pikem, aga fakt on ikkagi see, et isegi vähem jõukamal perel tekiks võimalus elada uhiuues korteris, mis mõne jaoks võis kunagi unelmana tunduda.
Kui nüüd küsida, mis kasu see riigile toob, kui korterite müümisest kasumit ei teenita, siis siinjuures saab osutada paljudele aspektidele, mis pikas perspektiivis regionaalarengut soodustavad ja tänu millele tehakse tõeline kannapööre regionaal- ning sotsiaalpoliitikas: Tallinna- kesksus ja selle pidev koormamine väheneb, kasvab sisseränne perifeersetesse maakondadesse ja omakorda väheneb väljaränne; paraneb väikelinnade investeerimiskeskkond; tänu tööjõu arvu kasvule tekib soodne pinnas töökohtade loomiseks ja väike-ettevõtluse arendamiseks (kus võiks samuti Sotsiaalministeeriumi välja töötatud toetuspaketi kasutada); KOVide tulumaksubaas kasvab, sest uutesse korteritesse koliksid enamasti keskmist ja kõrgemat palka teenivad inimesed ehk noorspetsialistid.
Võibolla paraneks ka linna- ja vallavalitsuste kvaliteet, sest ääremaades on alati täitmata suhteliselt väärika palga eest valla- või linnavalitsuse ametikohad. Niiviisi saaks regioonidesse meelitada ka noorõpetajaid ja arste, kellest on regioonides lausa karjuv puudus. Pidev väljaränne on kaasa toonud näiteks ka Valga sünnitusmaja sulgemise- kui väljaränne maakohtadest vaibuks, oleks riigi poolt rahastatud teenuste osutamine õigustatud, sest ka nõudlus teenuste järgi oleks säilinud. Vastasel juhul hakkab sise-emigreerumisega kaasnema ka avalike teenuste sulgemine.
Kirjeldatud mõte ei mõjutaks üksnes Ida-Virumaad- taolisest riigi ja kohalike omavalitsuste koostööst saaksid kasu kõik sise-emigratsiooni põdevad maakonnad, ent antud mõte vajab teaduspõhist ja põhjalikumat läbi töötlemist. Regionaalpoliitika läbikukkumine ei ole aga pelgalt valitsuste süü, sest ka KOVidel on selles osas olemas arvestatav otsustusjõud.
Mind teeb murelikuks see, et paljud kohalikud poliitikud ei suuda analüüsida oma erakondade tegevust läbi kriitilise pilgu, vaid nad alateadlikult või teadlikult täidavad üksnes ruupori rolli, lootes pimedalt tänu sellele kunagi asendusliikmena Riigikokku pääseda. Seni, kuni maakohtade poliitikud ei loobu sisse toodud esinumbrite hääle võimendamisest ja keskendumisest valimiste tulemustele, jäävad need olulised regionaalarengut soodustavad sammud tegemata ja ideed välja mõtlemata.
Pavel Prokopenko, Noorte Sotsiaaldemokraatide juhatuse liige
Esimest korda avaldatud Eesti Päevalehe arvamusveebis 04.01.2019