Tihti tundub, et eestlased on loodusest võõrandunud ja ka vaenavad seda. Nii kohalikud kui ka riigi tasandil tehtud plaanid ei tõsta mingilgi viisil keskmesse loodushoidu ja inimesed ei taha peale korra aastas peetavate talgute prügistamist lõpetada ning oma jäätmeid sorteerida ja kasvõi kompostina taaskasutusse saata. Rääkimata teadlikust tarbimisest.
Kõnnid mööda värsket E100 projekti raames valminud keskväljakut. Betoon, paar puud ja pingid. Mis on asi, mis sulle esimesena silma jääb? Kui suure tõenäosusega jääd sa imetlema sealset maastikuarhitektuuri ja märkad puid? Julgen arvata, et pigem mitte. Pigem jääb meelde pinkidega kivine pind, Raplas künklik kivine maastik. Sirbis kirjutas sellest maastikuarhitekt Kadi Tuul loos „100 betoonplatsi Eesti Vabariigile“, mille pealkiri ütleb ilusti kõik ära. Ometi pakuks puud aga varju, põõsad lindudele söögipoolist ja veel oleks paljale pinnasele, kuhu imbuda.
Kui palju mõeldakse linnas selle peale, et kui tuleb uputus, peab vesi kusagile ära voolama? Mururibasid moodsatel tänavatel sageli enam lihtsalt pole. Mulle näib, et prioriteedid on pigem autostumise soodustamisel ja kõikide kohtade asfalteerimisel. Ka puude istutamine on karmide normide pärast jäänud aina harvemaks. Ometi on ju tore suure hobukastani või vahtra all pargis raamatut lugeda! Paljudel inimestel pole varjulist maakodu ja neile ei peaks tuulutusega kaubanduskeskus olema ainus koht, kus kuumal ilmal olla.
Linnaplaneerimine on üks asi, kuidas me saaksime aidata tuua loodust inimesele lähemale ja töötada loodusega koos, mitte vastu.
Kliimasoojenemise seisukohalt on oluline iga samm, mille inimene astub või jätab astumata. Kliima soojeneb ka meieta, küsimus on lihtsalt kui palju ja kui kiiresti. Suurim probleem on selles, et ei taheta tunnistada olukorra tõsidust. Me kulutame aega probleemidesse süvenemisele, mitte lahenduste rakendamisele ja leidmisele. Kuuleme küll kõnesid, kuid kus on teod? Vajame muutusi süsteemidesse ja inimeste loodussõbralikumat käitumist, kus on aru saadud tegude kaaludest, sest just meie igapäevased tühised tegevused mõjutavad pikas perspektiivis maailma. Näiteks on sageli küllaltki ebamugav tunnistada, et lendamine on keskkonnavaenulik. Kõneisikud, kes käivad Brüsselis rääkimas, et peame enda süsinikujalajälge vähendama, sõidavad sageli paariks kolmeks päevaks kohtumistele lennukiga kohale, näitamata sellega eeskuju vastutustundlikust käitumisest. On paslik siinkohal märkida, et ka meie oma lennujaam plaanib laieneda.
Võib lõputult rääkida kliimasoojenemisest, kuid samal ajal pole me suutnud isegi prügi sorteerimist teha mugavaks ja arusaadavaks kõigile. Kas sellist Eestit me tahamegi, kus metsas ja maanteede ääres ootavad meid suitsukonid ning ühekordsed kohvitopsid. Prügi sorteerimine on inimeste jaoks kauge ja igal pool pole seda võimalik nõuete kohaselt teostada. Lihtsam on reostada ja mitte-sorteerida, kui olla tubli ja sorteerida. Ka ei teata alati, mis on prügitarnija nõudmised (puhtad pakendid, biolagunev prügi eraldi läbipaistevas kilekotis jne.). Jätkuv probleemi edasi lükkamine toob aga Eestile kaela järjekordsed trahvid. Linna seisukohalt tasub siin ehk ka mainida, et Tallinn viis jäätmekäitluse ettevõtlusvaldkonna alla näidates sellega selgelt oma arvamust sellest valdkonnast.
Suurt rolli prügi sorteerimise juures mängib ka fakt, et meil kõigil oleks lihtsam oma prügiga tegeleda, kui meil oleks seda vähem ja me ei oleks nii raiskavad. Turunõudluse tekitab ju klient. Siin tuleb mängu teadlik tarbimine ja otsused, millega me ise aitame kaasa nt. toidu raiskamisele poodides. On ju meie teha, kas me võtame selle üksiku kerge pleki või plekita juurvilja või laseme tal päeva lõpus prügikasti potsatada. Muutusi on vaja ka sinna valdkonda, et toit niisama raisku ei läheks nagu ta teeb seda täna, kuid poel oleks endal ka kergem, kui inimesed ostaksid ära selle, mis antakse.
Kõik saab alguse maast madalast. Ehk oleks üks lahendus, et inimesed oleksid tulevikus teadlikumad oma valikute tagamaadest ja sellest, mida loodus saab meile pakub, viia lasteaedadesse ja koolidesse tunnid, kus kõik koos midagi kasvatatakse, minnakse metsa, et õppida metsasaadusi kasutama ja ärgitatakse olema loodussõbralikud.
Õnne Paulus, Noorte Sotsiaaldemokraatide juhatuse liige
Pilt: Brigitta Tikku