Iisraelil on õigus kaitsta ennast ja oma inimesi, ent pole õigust teha seda palestiinlaste turvalisuse, heaolu ja territooriumi arvelt, kirjutab Robert Kiisler.
“Miski ei suuda iial õigustada Hamasi šokeerivat vägivalda.” Nende sõnadega postitas video Iisraeli lipu heiskamisest president Alar Karis. Presidendi säutslakontolt jagatud klipp järgnes Palestiinas tegutseva islamirühmituse Hamas rünnakule, mis aastakümneid hõõgunud Iisraeli ja Palestiina konflikti möödunud nädalal taas leegitsema puhus.
Ja kes saaks presidendi öeldule vastu vaielda? Hamas pani toime selge sõjalise agressiooni ning Karise žest näitas solidaarsust rünnaku all oleva riigiga. Iisraelil on võõrandamatu õigus kaitsta ennast, oma rahvast ja territooriumi. Vaadates viimaste päevade sündmusi, tekib siiski küsimus, miks ei ole samasugust õigust palestiinlastel.
Vastusena Hamasi rünnakule teatasid Iisraeli võimud täielikust toidu-, vee- elektri- ning ravitarveteblokaadist okupeeritud Palestiina aladel Gaza tsoonis ja Läänekaldal. Mida iganes arvab lugeja Iisraeli-Palestiina konfliktist või selle tagamaadest, peab ta tunnistama tõsiasja, et selline otsus ei taga kuidagi Iisraeli ega tema rahva turvalisust.
Amnesty Internationali hinnangul pole blokaad enesekaitse, vaid palestiinlaste kollektiivne karistamine Hamasi tegude eest. See ebaproportsionaalne reaktsioon pole ainult rahvusvahelise õiguse ränk rikkumine, vaid Genfi konventsiooni eirav inimsusevastane sõjakuritegu.
Pisut käesoleva konflikti taustast. Pinged palestiinlaste ja Iisraeli vahel on eksisteerinud alates viimase loomisest teisele maailmasõjale järgnenud aastatel. Inimajaloos ennenägematu ning kuus miljonit inimelu maksnud genotsiidi kannatanud rahvale anti ÜRO algatusel esimest korda oma riik. Asukohaks valiti juutide aastatuhandete tagune kodumaa Briti impeeriumi okupeeritud Lähis-Idas.
Britid loobusid pisikesest maalapist suurema kisata, ent üks probleem jäi. Nimelt oli maalapp juba tihedalt asustatud. Kodust lahkuma sunnitud elanikkonna arvamus brittidele paraku korda ei läinud ning järgnes protsess, mille palestiinlased nimetasid nakba’ks (araabia keeles hukatus, katastroof).
Nakba käigus asustati 725 000 palestiinlast sunniviisiliselt aladele, mida tunneme Gaza tsooni ja Läänekaldana. ÜRO inimõiguste komisjoni hinnangul on need maalapid olnud alates 1967. aastast Iisraeli illegaalse okupatsiooni all. Mitme konflikti tagajärjel on tollal palestiinlastele määratud aladest loovutatud Iisraelile ligi 85 protsenti ja allesjäänu meenutab pigem vabaõhuvanglat kui iseseisvat riiki.
Okupeeritud aladel on Iisraeli võimud viinud läbi agressiivset ümberasustamispoliitikat ning jätnud koduta tuhandeid Palestiina peresid, kellest on kujunenud tagakiusatud alamklass. ÜRO tehtud uuringud on kinnitanud, et Iisrael ja selle valitsus on regulaarselt ja süstemaatiliselt rikkunud palestiinlaste inimõigusi, kelle jaoks aastakümnete tagused sõjad justkui polekski lõppenud.
Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu ning tema juhitud äärmusrahvusliku valitsuse all on juudiriiki tabanud Ungarile ja teistele piiratud demokraatiaga riikidele omane demokraatlike institutsioonide allakäik, võimude lahususe ja kohtusüsteemi erapooletuse nõrgenemine.
“See-eest on juutide ajalooline ja ka tänapäevane tagakiusamine pannud osa lääneriike Iisraeli kuritegudele läbi sõrmede vaatama.”
Tunnustatud holokaustiuurija Daniel Blatmani sõnul on Netanyahu ning tema eelkäijad teinud Iisraelist kaasaegse apartheidiriigi ja rahvusliku ja religioosse vaenu õhutamisest riikliku poliitika. See-eest on juutide ajalooline ja ka tänapäevane tagakiusamine pannud osa lääneriike Iisraeli kuritegudele läbi sõrmede vaatama.
Konflikti vallandudes hakkas Euroopas kõlama toetusavaldusi ning mitmed riigipead, sealhulgas Eesti president, lubasid Iisraelile solidaarsust ja tuge. Emotsionaalsel tasandil on poolehoid juudiriigile igati mõistetav: Euroopa lähiajalugu annab selleks vaat et moraalse kohustusegi.
Põhjust juudi kogukonna ees oma minevikku häbeneda on ka Eestil, millest sai natsidest okupantide (ja häbiväärselt paljude eestlastest kollaborantide koostöös) ainus täielikult judenfrei’ks ehk juudivabaks kuulutatud territoorium. See aga ei vabasta Iisraeli vastutusest rahvusvahelise kogukonna ees ega kohustusest kohelda palestiinlasi inimlikult ja vastavalt kokkulepitud sõjareeglitele.
Oleks naiivne arvata, et kumbki pool praeguses konfliktis süüta on. Hamasi rünnak oli ühemõtteline agressioon ja kahtlemata pole nemadki eesrindlikud inimõiguste kaitsjad. Küsimus, kas Iisrael oma tegevusega sellist agressiooni ka ise kuidagi esile kutsus, ei oma siinkohal erilist tähtsust. Mõlemad pooled peavad sõjategevuse lõpetama, kehtestama vaherahu ning alustama kõnelusi pikaaegse ja stabiilse rahu saavutamiseks.
Iisrael peab aga lõpetama oma rahvusvahelist õigust eirava okupatsiooni ja sellega kaasnenud inimõiguste rikkumised. Jah, Iisraelil on õigus kaitsta ennast ja oma inimesi, ent pole õigust teha seda palestiinlaste turvalisuse, heaolu ja territooriumi arvelt.