Integratsioonipoliitika on tänapäeva Eestis aktuaalne. Kahaneva rahvaarvuga riigis (ehkki 2015 ja 2017 oli Eesti rahvaarv kasvutrendis) on valitsuse kohustuseks hoolitseda selle eest, et siia emigreerunud või pagulasstaatusega tulnud inimestel tekiks soov Eestisse jääda ja Eesti omaks võtta.
Üksnes sellisel juhul saaksime rahvaarvu jõuliselt kasvatada, et lähitulevikus kas või tööjõupuudusest tingitud majanduslikke probleeme leevendada.
Loomuldasa on ühtlasi ka loomuliku iibe suurenemine oluline, kuid järsk beebibuum oleks kasulik ainult 20-25 aasta pärast. Kujutagem ette EKRE ideaalühiskonda: kui kõik Eesti naised vanusevahemikus 16-35 hakkaksid järsku sünnitama, siis lisaks naiste vabaduste ja otsustusõiguste piiramisele kahaneks Eestis tööhõive, sest sünnitajad läheksid paariks aastaks dekreeti, mõned tööturule aga hoopis enam ei tuleks. Seega selle asemel, et Eesti muukeelsete elanike vastu vaenu õhutada, peaksime mõtlema selle peale, kuidas jõuda salliva ühiskonnani.
Aastail 1999-2009 tegutses rahvastikuministri büroo, mis tegeles rahvussuhete parendamisega, oli lõimumisega seonduvate projektide eest vastutav institutsioon ja üldiselt rahvastikupoliitika eestvedaja. Aastal 2009, Urve Palo rahvastikuministri ametiajal, saadeti rahvastikuministri büroo laiali, õigustades seda sellega, et büroo on mõttetult kulukas (eelarve oli vaid 5,3 miljonit eurot) ning täitis ebamääraseid ülesandeid.
Toona olid Reformierakond ja IRL seisukohal, et teised ministeeriumid saaksid rahvastikuministri kohustustega hakkama. Kui näiteks perepoliitikaga on nüüdseks saadud ühele poole, siis muukeelsete inimeste lõimumisprotsess on tollest ajast täielikult luhta läinud. Mina arvan, et meie vajame taas integratsiooniministrit!
Miks loobuti rahvastikuministrist ja mistõttu integratsioon aeglustus? Ma arvan, et eksisteeris kaks peamist põhjust, miks see koht kaotati. Reformierakond ja IRL ei tahtnud lasta sotsidel kasvatada oma toetust muukeelsete Eesti kodanike seas. Teisisõnu ei soovinud viimased sotside kasvu Keskerakonna venekeelse valijaskonna arvelt.
Teine hüpoteetiline põhjus on, et sotsiaalne ja majanduslik rahvuste ebavõrdsus soosis ning jätkuvalt soodustab parempoolsete parteide toetuse kasvu. Parempoolsel valitsusel polnud põhjust ega indu esindada vähemusi, sest Reformierakonna ja Isamaa peamine toetajaskond on Eesti rahvusenamus.
Nende elektoraat koosneb osaliselt natsionalistlikest inimestest, kes ignoreerivad integratsiooni, mis on elu loomulik protsess. Eelmainitud väidet šovinistlikust valijate baasist kinnistab asjaolu, et nii Reformierakonna kui Isamaa toetus on langenud. Langenud aga ühel lihtsal põhjusel – Eesti poliitmaastikul sündis veelgi radikaalsem rahvuslaste erakond.
Integratsiooniprotsess kui selline on aeglustunud. Kuna rahvastikuministri rahvusvähemustega seotud ülesanded jaotati mitme ministeeriumi vahel, kasvatas see kahtlemata bürokraatiat. Ajapikku on ametnike vahetusega kaasnenud ebaselgused ministeeriumide ülesannete jaotuses.
Lõppkokkuvõttes tekkis olukord, kus ministeeriumid ei teinud koostööd, vaid veeretasid oma kohustusi teiste ministeeriumide kraesse. Vastutus integratsiooni, rahvus- ja rassivähemuste toimetuleku üle jäi kultuuriministeeriumi ning selle allasutuste õlgadele.
Eesti lõimumisministri ülesanded võiksid sarnaneda Rootsi integratsiooniministri funktsioonidega: esindada vähemusi, tegelda diskrimineerimise ja inimõigustega seotud küsimustega rahvuse tasandil ning ühtlasi kanda vastutust kodakondsusega seotud küsimuste eest. Ideaalis saaks integratsiooniminister teha tihedat koostööd õiguskantsleriga, et tagada rahvusküsimustes õiguslik järjepidevus. Ainult pideva vähemuste õiguste kaitsmise kaudu suudame jõuda tolerantse ühiskonnani Baltikumis.
See mõte on toores ning ilmselgelt vajab veelgi põhjalikumat analüüsi sotsiaalteadlaste tasandil. Lisaks eelmainitud probleemidele ei ole lahendatud kodakondsuseta inimeste saatus. Eesti on endiselt kodakondsuseta elanike poolest statistiliselt Euroopas esirinnas. Enesestmõistetav, et poliitikud ei taha tegelda ebapopulaarsete asjadega, ent probleemid, mis painavad Eestit juba 20 aastat, vajavad klaarimist.
Hetk, mil sõna “marurahvuslus” ehk “natsionalism” muutus triviaalseks ning iga päev kasutatavaks sõnaks, jäi mul paraku kahe silma vahele. Varem kandis sõna “natsionalism” pigem negatiivset alatooni, mida inimesed pelgasid. Viimane periood, kui see sõna populaarsust kogus ning positiivses kontekstis mainitud oli, on igaühele ajalooõpikutest teada.
Eesti rahvus-, rassi-ning teised vähemused vajavad tuge. Me peame loobuma säärasest lõhestavast ja regressiivsest sõnast nagu “natsionalism”. Me vajame nii vene kui muude kogukondade integreerimist Eesti ühiskonda.
Kuid panus ei pea loomulikult olema ühepoolne. Rahvuste ühiskonnastamiseks peab ka suurim Eesti rahvusvähemus valitsuse suunas samme tegema. Ma usun, et tulevikus saavad sellel pikal ja raskel teel – lõimumise teel – valitsus ja vähemused kokku. Segregatsioon ei ole seevastu väljapääs.
Pavel Prokopenko
Noorte Sotsiaaldemokraatide juhatuse liige