Mängida saab kõigega ning eriti soovituslik on mängida keelega, mida räägime. Hoides eesti keelt hoolikalt lukustatud kõlbluse reeglite kastis, võtame sellelt hapniku ning keel närbub, kirjutab meie president Eliis Lelov.
Täpselt kuu pärast valentinipäeva tähistasime Eestis Kristjan Jaak Petersoni sünnipäevale sätitud emakeelepäeva, mis on ka omamoodi armastuse päev. Emakeelepäeval avaldame sügavamat armastust keelele, mida kõneleme, märkame igapäevases suhtluses lausete sisse ja vahele kaduvaid keelelisi kiikse ning tähistame võimalust rääkida vabal maal oma keelt.
Eestlased armastavad südame vaevamist: teadupärast oleme me ainus rahvas, kes lapsi “muretseb”, mitte lihtsalt ei saa. Muret tuntakse ka keele jätkusuutlikkuse pärast, sest veidi enama kui miljoni kõnelejaga keel ei ole rahvusvahelises kontekstis kõige laialdasemat kasutust leidev.
Ühele väikesele rahvale on oma keelt kõneleva isiku kohtamine teisel pool maakera tunduvalt olulisem, kui inglise, mandariini või hispaania keelt kõnelevale inimesele. Keelel on ka suur roll rahvuskultuuri säilimises ja edasi kandumises. Mõistes”Tõde ja õigus” kirjutatut, mõistame ka esiisade kannatusi ja rõõme, mis teeb 21. sajandi luksuste hindamise tunduvalt kergemaks.
Peamiseks murekohaks peetakse inglise keele pealetungi nii suulises kõnes kui ka tänavapildis ja tarbitavas meedias. Tippklassi muretseja muretseb ka seaduslikul tasemel inglise keele riigikeeleks muutumise üle. Murelapsed on enamjaolt noored, kes kipuvad eelistama välismaist meediat eestikeelsele ning kasutama vanemate inimeste meelehärmiks suulises kõnes ohtralt fraase nagu “ou mai gaad”, “sorri”, “tänks” ning võivad eestikeelse kõne vahele häirimatult paar ingliskeelset lauset lükkida.
Vaistuvastaselt on selline kõnemaneer hoopis märk tervislikust, elavast keelest, mis suudab üleilmastumisega kaasas käia ning suurte lingua francade kõrval iseseisvalt ellu jääda.
Keele uurimisega laiemalt tegeleva teadusharu nimi on lingvistika, mille allharud uurivad pea kõike keele füsioloogiast mitmekeelsete laste eluolulini. Paljut keelega seonduvat on raske lahenduvasse matemaatilisse tehtesse asetada või üldse arvudeks muuta, kuna palju sõltub uuritava keeleobjekti rassilise, rahvusliku ning ühiskondliku tausta spetsiifilisest kokkumängust.
Kontakte erinevate keelte vahel hakati põhjalikumalt uurima 20. sajandi keskpaigas ning praeguseks on välja kujunenud paar olulisemat mudelit nagu Lars Johansoni koodikopeerimise mudel. Mudel liigitab tekstis esinevad võõrkeelse algega terminid kategooriatesse selle põhjal, kui suur osa teisest keelest üle võetud on ning sellega saab uurida põhimõtteliselt kõike, alustades Maria Rannavälja videotest Youtube’is ning lõpetades oma sõprade privaatsõnumitega.
Eesti viimase 15 aasta uurimistulemused inglise-eesti keelekontaktide vallas on püsinud stabiilsed: võõrkeelse sisu osakaal on marginaalselt väike (umbes kolm protsenti kogu tekstist) ning enamjaolt kasutatakse ingliskeelseid sõnu (ja lauseid) väljendamaks mõisteid ja fenomene, mida on eesti keeles sama lühidalt raske või võimatu edasi anda.
Inglise keelt kasutatakse ka nalja viskamiseks või omamoodi kirjavahemärgina ning seda teadlikult. Arvestades viimase 15 aasta sisse mahtunud ingliskeelse massimeedia kättesaadavuse hüppelist kasvu, annavad kõikide selliste uuringute tulemused vaid põhjust rõõmustamiseks, eesti keel on hinnas ning seda kasutatakse oskuslikult.
Võõrkeelse infoga abil saab omakeelset maailma vaid täiendada: eesti keel muutub südames kodusemaks ning kõik, mis on teises keeles huvitav ning vajalik, leiab kiiresti ka eestikeelse vaste. Abiks on ka sõnakorjed nagu Sõnaus, mis juhivad tähelepanu puuduvale ning leiavad ühisloomena kiirelt vastuse. Sõnad nagu taristu, kärgpere ning kohuke on meie kõnepruugis nii juurdunud, et ei tuleks pähegi mõelda, et need on viimase 50 aasta jooksul välja mõeldud (tegelikult on ju kõik sõnad välja mõeldud).
Mäng teeb olemisest elamise. Mängida saab kõigega ning eriti soovituslik on mängida keelega, mida räägime. Hoides eesti keelt hoolikalt lukustatud kõlbluse reeglite kastis, võtame sellelt hapniku ning keel närbub. Selle vältimiseks on oluline jätkata katsetamist ning lasta keelel alluda meie reeglitel, mitte meil keele omadele. Keel muutub, kui muutuvad inimesed ning sel emakeelekuul tervitame seda avasüli.
Toimetaja: Kaupo Meiel, ERR