Hetkel seisame silmitsi olukorraga, kus noorte väljaränne maakonnakeskustesse, suurlinnadesse või halvimal juhul välismaale, jätab tühjaks meie väiksemad asulad. Välismaale elama suundunud noorte arv aina kasvab.
Loomulikult pole reisimine, maailma- ja enese avastamine halvad asjad, kuid need noored, kes lahkuvad, võiksid ka tagasi tulla. Välismaale suundunud noored eelistavad sagedasti sinna elama jääda ning seal pere luua. Kohad, mida veel mõned aastad tagasi lõbustas laste naer, kogukondlik ühtekuuluvustunne ja noored pered, on tühjaks jäänud.
Praeguseks ei ole sellest enam palju alles jäänud. Koolid sulgevad üksteise järel uksi viies endaga ka kohaliku eluvaimu. Väiksemate kohtade kultuurikeskuse rolli on haaranud kohalik pood, mida ähvardab sulgemine. Konstaablit näeb kui kuuvarjutust. Kohalike elanike arv aina väheneb ja väheneb. Kahjuks pole riigi poolt näha ka mingeid lahendusi. Räägitakse vaid valdade liitmisest ja koolide sulgemisest.
Vaadates Eesti keskmist kohaliku omavalitsuse volikogu kandidaadi vanust, milleks on 45 eluaastat, saab väita, et noorte huvid ja probleemid on jäänud esindamata. Vaatame asja lähemalt. Eestis on 43 000 töötut ja mitteõppivat noort, kellega riik ei tegele. Ei tegele, sest noorte töötuse protsent on alla 25% ja riigil jäid saamata Euroopa Liidu noortegarantii toetus.
Peaministri sõnul pole probleem nii tõsine. Piiludes põhjanaabrite poole, näeme sama olukorda ka neil. Ainsa vahega, et Soome on alustanud riigi enda ressursidega noortegarantii loomist. Probleem on selles, et need noored ei ole lihtsalt meie riigi tulevik, nad on siin ja preagu. Nende noortega tuleb tegeleda, neile tuleb anda võimalusi!
Valitsemiskulusid vaadates on Eestis selleks numbriks 25%, mis läheb kohalikele omavalitsustele. Soomes on see näitaja aga 40%! Mina näen vaid valesid valikuid, mis on meie riiki viimased 20 aastat õõnestanud. Tänast Eestit juhitakse kui eraettevõtet. Käsud tulevad ülevalt alla. Demokraatia peaks käima aga vastupidi. Rahvas on valitsuse tööandjaks ning eelkõige peaks riik tegelema lihtinimestele väärika elu tagamisega. Liiga kauaks on lükatud noori, töörahvast ja ametiühinguid kõrvale meie igapäeva elu otsustavatest küsimustest.
Soovin, et juba sellel sügisel oleks volikogude liikmete keskmine vanus tunduvalt madalam kui see hetkel on. Selleks kutsun üles täisealisi noori kandideerima oma kodukohtades! Kindlasti on paljud seisukohal, et noored ei tea ju midagi, neil pole kogemusi. Mina näen asja teisest küljest. Täiskasvanu kogemused tulevad aastatega. Andes noorele võimaluse kaasa rääkida kohaliku valla või linna arengus ja seeläbi ennast arendada, saab temast eneseteadlik, laia silmaringiga ja ühiskondlikult mõtlev inimene.
Lisaks sellele on noortel on veel midagi, mida enamik täiskasvanud on ammu unustanud. Neil on ideaalid. Noored ei loobu oma unistustest ja seisukohtadest nii kergelt, nad ei ole allaandjad. Kui ühtmoodi ei saa, proovitakse teisiti. Julged unistajad ja positiivsest energiast pakatavad noored on volikogude töös tähtsamad kui arvatakse. Nad on olulised kuna mitte keegi teine ei tunneta noorte probleeme ja vajadusi paremini kui noored ise.
Sel sügisel on aktiivsetel ja julgetel noortel võimalus kandideerida ning kaasa rääkida oma kodukohas! On aeg midagi muuta! Meie oleme noored, kes toovad kaasa muutusi. Meie oleme uued liidrid.