Jaanuarikuus kiitis Vabariigi Valitsus heaks noortegarantii põhimõtte võttes sellega endale kohustuse töötada välja meetmed noorte tööpuuduse vähendamiseks. Kui veel 2013. aasta I kvartari tulemuste järgi oli noorte tööpuuduse määraks 23,1%, siis II kvartali tulemusi võis ette aimata – tulemus on protsentuaalselt väiksem, kuid seda puhtalt hooajatööde abil, mitte Valitsuse ning Sotsiaalministeeriumi tehtud tööl. Pärast noortegarantii allkirjastamist on möödunud 7 kuud, kuid lubatud sõnumid nagu kodanikuühiskonna kaasamine ja tööpuuduse lahendusmeetmete väljatöötamise töögrupi loomine on justkui unustatud või sahtlisse kirjutatud idee. Mis edasi? Kas keegi tahab ühe suurima tööturu nõrkuskoha probleemiga tegeleda?
Valitsus on seadnud eesmärgiks vähendada noorte tööpuudus aastaks 2015 15% peale ja aastaks 2020 10% -ni. See tähendab, et noorte tööpuudus peaks vähem kui pooleteise aastaga langema 8,1% mis on äärmiselt ebatõenäoline. Kuigi eesmärgid on kõrged, on valitsus välja pakkunud ainult ühe idee. Väljatöötamisel on programm „Minu esimene töökoht“ , mis peaks aitama noortel siseneda tööturule, kuid selle programmi detailid ei ole veel avalikusele kättesaadavad ja kui need lõpuks on, siis ei rakendata seda nii kui nii enne aastat 2014, mis on juba aasta peale noortegarantiiga liitumist.
Kuigi noortegarantiiga liituti juba aasta alguses ei ole valitsus suutnud väljapakkuda rohkem kui ühe lahenduse. See, et kuue kuuga ei suudeta efektiivseid meetmeid luua näitab, et erinevalt valitsuse väidetest ei ole noorte tööpuudus neile prioriteediks. Sotsiaalministeerium ei ole kaasanud teisi organisatsioone olenemata sellest, et neil on välja pakkuda ideid ja mõtteid, kuidas probleemi leevendada .See tekitab olukorra, kus noortele suunatud meetmed ei ole varem läbi arutatud sihtgrupiga ning paljud lahendused ja mõtted, mis tooksid kasu ja oleksid efektiivsed, jäävad ainult meie unistusteks.
Noorsotsid esitasid läbi meie parlamendiliikme arupärimise ministeeriumi plaanide kohta, kuid sellele ei ole vastatud ning oodati ära suvepuhkust, et küsimus võimalikult kaugele tulevikku lükata. Selline käitumine näitab, et valitsusel ei ole valmis mõeldud plaane ja meetmeid ning probleemile ei taheta keskenduda. Nii olulise probleemi puhul tuleb luua kindel tegevuskava mida järgida olenemata sellest, kas tegu on valitsuse jaoks kes ainult kiidab meie majandust, ebameeldiva küsimusega. Kuigi tegu on valimisaastaga peame me olema järjepidavad ja pidevalt meelde tuletama selle probleemi tõsisust. Kui noored ise ei tõsta häält ja ei tõmba sellele tähelepanu, siis ei tee ka valitsus midagi enne kui tulekahju liiga suureks muutunud on.
Madis Verro