Täna möödub 25 aastat päevast, mil Eesti vabariik taastas oma iseseisvuse. Täna on minul vanust 25 aastat ja 6 kuud.
Olen sündinud Nõukogude Eestis, kuid mul pole mälestust Nõukogude Liidust. Kasvasin üles avatud ja edukuse poole pürgivas Eesti Vabariigis, mis on andnud mulle vabaduse maailma näha. Mind pole hoidnud tagasi suletud riigipiirid ning suletud mõtlemine. Olen avatud Eesti laps.
Kuigi mul pole mälestust nõukogude ajast, tean, et seda mäletavad minu vanemad ning vanavanemad. Minu põlvkond saab liikuda edasi ilma mälestusteta rõhumisest ning suletusest. Peame alati tunnustama eelnevaid põlvkondi, tänu kellele meil on võimalus edasi minna. Kahtlemata on igal Eesti perekonnal lugu, mida igal 20. augustil räägitakse. Neid lugusid peab kuulama ja mäletama. Need lood panevad ka tulevasi põlvkondi mõistma, kui tähtis on vabadust hoida. Hoiame meeles seda, kuidas meie vanemad võitlesid vabaduse eest, mida ei tohi võtta iseenesestmõistetavana, vaid seda tuleb hinnata. Vabadus, mille eest võideldi, ei ole vaid vabadus võõrast rõhumisest, vaid on ka vabadus mõelda ja öelda, liikuda ja õppida vabalt.
Minule on tähtis elada maailmas, kus minu eestlust ei määratle riigipiirid, vaid saan ükskõik, millises maailma otsas tunda uhkust Eesti üle. Täna, 20. augustil 2016 aastal on mu sõbrad nii Eestis, aga ka Inglismaal, Hollandis, Ameerika Ühendriikides ja mujalgi. Ise olen hetkel Euroopa teises otsas ja mulle on oluline, et minu taasiseseisvunud Eesti on vaba ja avatud ning kui me läheme ära, saame alati koju tagasi tulla.