Tuleviku töö peab jõudma inimesteni juba homme. Selleks peame 19. sajandist pärinevast tehasetöö korraldusest edasi minema ning looma moodsad tööstandardid.
Tööaja lühendamine alla 70 tunni nädalas tundus tööstusrevolutsiooni aegu paljudele utoopilisena. Ometi on pea 100 aastat olnud normiks 40-tunnine töönädal. Samas on järjepidevalt kasvanud inimeste sotsiaalmajanduslik heaolu ning tootlikkus. Täna võib paljudele tööandjatele tunduda mõte 4-päevasest töönädalast sarnaselt utoopiline. Kuid nagu industrialiseerumine võimaldas tööaja lühenemist, on digitaalrevolutsioon muutnud töö olemust paljudes valdkondades. Aina enam töökohti saaksid olla paindlikumad nii töökoha kui -aja osas. Probleem on vanades harjumustes ja tahtmise puudumises.
Võimaldades inimestel töötada vaid neli päeva nädalas, tõuseb töötajate produktiivsus tööajal. Täiendavat vaba aega on võimalik investeerida oma peresse, iseendasse ja kogukonda. Vähenev tööstress tähendab pikemat eluiga ja rohkem tervelt elatud aastaid. Parem tervis suurendab nii heaolu kui tootlikkust. Vaba aega on võimalik suunata ka väikeettevõtlusse, mis omakorda panustab majanduse arengusse. See kõik on hädavajalik vananeva ühiskonna jätkusuutlikuks toimimiseks.
Tõeliselt nüüdisaegset töökohta peab iseloomustama kompaktne ja efektiivne tööaja kasutamine ning paindlik töökorraldus. 4-päevane töönädal on siin ainumõeldav samm välja 19. sajandist.
Poliitiline avaldus vastu võetud Noorte Sotsiaaldemokraatide XXV kongressil 12.05.2018