“Väljast toodi kohutav vitsakimp sisse, aknad lükati lahti, et mu kisa mõisamajja kuuldaks, ja siis kisti mu märjad potisinised jalast. Mis lõppeks tuli, selle peale, oh lugeja, lase mind laotada häbelik kate [—].“
Karistada, ikka karmilt ja viivitamatult karistada. Nagu Eduard Vilde jutustuses nii paistab, et tahavad paljud lahendada probleeme ka meie tänases ühiskonnas enam kui sada aastat hiljem. Kuna “triibulised” on keelatud, siis saadaks õige trellide taha. Tempel mällu igaveseks või kuidas see oligi?! Sellist suhtumist väljendas (https://arvamus.postimees.ee/6142855/birgit-remikull-noortekampade-vagivaldsed-kuriteod-vaarivad-karistusena-sokivangistust) julgelt Isamaa noorteühenduse juht ja justiitsministri nõunik Birgit Remiküll.
Mis paneb sellise karistamishimu lõõmama? See on soov leida lihtsaid ja kiireid lahendusi. Karistaks vaid rohkem ja probleemid kaovad. Nõuame lastele ja teismelistele vanglakaristust ning loodame, et see kasvatab neist täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Selline “lahendus” on aga petliku mõjuga. Karistajale ja selle nõudjale jääb mulje, et kus nüüd sai karmi käega kord majja löödud. Esimese vanglavisiidi teinud noor on paraku hoopis nõiaringi sattunud ning tegelikku abi ei saa.
Tahtmatus olukorda süüvida ning probleemiga tegelikult tegeleda sünnitabki pealtnäha lihtsaid lahendusi, mis midagi ei lahenda. Võib-olla annab idee autoritele vaid rahulikuma une. Väljas kogunevad jälle uued noored ning vahel satub neid endaga kaasa vedama mõni vägivaldsem isik.
Loomulikult ei tohi me tolereerida vägivalda. Paraku on aga sotsiaalmeedia ja meedia omavaheline kõlakoda tänapäeval kerge tekitama paanikat. Sääsk puhutakse elevandiks kiiremini kui Tänaku järjekordne kiiruskatse edukalt lõppeda jõuab. Inimeste turvatunne kaob ja peaminister peab valitsusliikmetega parke patrullima minema.
Ebaproportsionaalsest avalikust tähelepanust saab ehk hoogu juurdegi mõni väärarusaamadega noor. Teised nõuavad muudkui noortekampade karmi karistamist, sest mulje on jäänud justkui sajad noored käiks ja peksaks. Tegelikult on enamikul neist aga hoopis teised probleemid – neil on näppus viinapudelid ja sigaretid.
Enne kui järgmised vitsakimbud vihtu seame, peaks ehk veidi aru, mis need tegelikud probleemid ja lahendused on. Vast peaksime kontrollima, kas sotsiaal- või noorsootöös on puudujääke. Kui neid seal esineb, siis kas see on põhjustatud väheses rahastuses või inimeste ignorantsuses. Miks ei ole me ühiskonnana tervikuna suutnud pakkuda nendele noortele tegevust ja tuge, et nad ei satuks alkoholi ja vägivalla mõjuvälja?
Me ei tohi ühegi noore osas alla anda. Kui vaja, saab probleemseid noori ka vanglata aidata. Kuu või kaks trellide taga neid ei aita. Vahel tundub, et isegi kui teatakse probleemi tuuma, ei taheta sellega tegeleda, sest see võtab liiga kaua aega. Kiirem ja visuaalselt efektsem on keegi ikka trellide taha saata – nagu see lahendaks kõik me mured siin ilmas.