Igast kriisist saame õppida. Leiame lahendusi, mille rakendamise kasu ei piirdu hädaolukorraga, sest need muudavad meie ühiskonna inimlikumaks ka hiljem. Koroonaaegne süsteem, mis tagas haigushüvitise teisest päevast on üks nendest lahendustest, mis peab jääma.
Eestit on taas tabamas tavapärane gripilaine ning tasapisi normaalseks muutuvad COVIDisse haigestumised. Viimase nädala jooksul on grippi haigestunute arv kolmekordistunud ning koroona nakatumiskordaja on jälle tõusma hakanud. Käes on talv ning haiguste levikut peab võtma tõsiselt.
Teisest päevast haigushüvitise välja maksmine on seni taganud, et haige inimene jääb tõenäaoliselt koju, kuna näiteks raske palavikuga tööle minek pole nii oluline, sest toimetulek on riigi poolt tagatud. Koroonaeelse süsteemi juurde naastes tekib aga inimese mõtteprotsessis suur muudatus – ta jääb haigena kodus istudes ilma rohkem kui poole nädala palgast. Oluline on ka mainida, et need inimesed, keda haigushüvitised reaalselt puudutuvad, on inimesed, kes kaugtööd teha ei saa ning kellel on seetõttu enda igapäevases elus palju inimkontakte, mis võivad haigust edasi levitada. Elukallidus aina tõuseb, haige inimene läheb tööle, sest muidu ei saa ta kindlustada inimlikku elu endale ja oma perele, ning sellega kaasneb aina laialdasem haiguste levik.
Endise süsteemi toetajad, peamiselt ettevõtjad, on seadnud kahtluse alla, kas kõik, kes hüvitist taotlevad ka tõsiselt haiged on. Selles seisneb aga probleem, sest isegi kui mõni võib oma haigust võltsida, siis suur enamik seda kindlasti ei tee. Selleks, et toime tulla, tulevad inimesed haigena tööle, nakatades oma kaastöötajaid.
Olukord ei ole kahjulik vaid töötajatele, kes peavad nüüd haigena kodus istuma, vaid ka ettevõtjatele endile, sest valdav osa nende tööjõust istub kodus, kuna haiguste levikut ei võetud piisavalt tõsiselt.