1. detsembril 2014 sai Edward Lucasest esimene e-resident. Tegemist on kindlasti ajaloolise sündmusega, sest Eesti on esimene riik maailmas, mis teeb välismaalastele (digitaalse) asjaajamise niivõrd mugavaks. Samas loodetav kasu hakkab ilmnema ehk aasta pärast, kui kasutatavate e-teenuste arv suureneb. Praegu on e-residentsuse näol tegu pigem ilusa kontseptsiooniga, mida saab edukalt kasutada Eesti reklaamimisel.
Ma alustasin kirjutamist e-residentsusest, sest tahan juhtida tähelepanu sellele, et viimastel aastatel on riigi IT-poliitika keskmes suured, Eestist välja suunatud projektid, samas kui veidi väiksemad, ent inimeste elusid palju otsesemalt puudutavad lahendused on tegemata või poolikud. Sellesse kategooriasse kuuluvad Eesti katmine ülikiire internetiga nii, et absoluutselt kõikidel inimestel oleks sellele ligipääs, e-tervise lahenduste juurutamine, telemeditsiini arendamine, digipöörde läbiviimine hariduses, keeletehnoloogiate kasutuselevõtt, avaandmete avaldamine ja taaskasutamine, kõikide infosüsteemide turvalisuse tagamine. Kuigi meedia jaoks ei pruugi need projektid olla atraktiivsed, on need hädavajalikud Eesti kui e-riigi arenguks, ent eelkõige jätkusuutlikkuse ja konkurentsivõime tagamiseks ka riigi äärealadel läbi asutuste töö optimeerimise ning asutustevahelise koostöö ja koordineerimise.
Kui eemalduda korraks konkreetsetest näidetest ja vaadata veidi laiemat pilti, siis tuleb tõdeda, et Eestil ei ole selget visiooni, kuhu e-riigina edasi liikuda. Infoühiskonna arengukava 2020 küll märgib, et tuleb teha avalike e-teenuste ja neid toetavate IT-lahenduste reform, kuid sellest tuleks paar sammu edasi astuda ja hakata tegelema riigireformiga, rakendades võimalikult palju infotehnoloogilisi lahendusi. Selleks tuleb aga väga täpselt mõista, mida peavad tegema riik ja kohalikud omavalitsused ning kuidas need tegevused puudutavad inimesi. Seejärel tuleks neid protsesse muuta efektiivsemaks ja mugavamaks, kasutades vajadusel ja võimalusel IT abi. Niiviisi saame lahendused, mis vastavad senisest paremini inimeste tegelikele vajadustele.
Eesti IT-poliitika peab muutuma senisest inimkesksemaks, sest IT võimaldab säästa raha osutades inimestele paremaid teenuseid. Seeläbi saame ka majanduslikult aidata neid arvukaid valdkondi ja inimesi, kes seda kõige rohkem vajavad.