Kanepi ja teiste lahjade narkootikumide ranged piirangud ei ole teaduslikult põhjendatud ega too erilist ühiskondlikku kasu, vaid on vananenud stigmadel põhinevad reliktid möödunud aegadest, kirjutavad noorsotside juhatuse liikmed Jens Jaanimägi ja Emily Vutt.
Täna tähistatakse rahvusvahelist narkootikumide kuritarvitamise vastast päeva. 2017. aastal kuulutas Euroopa narkootikumide ja narkomaania seirekeskus Eesti Euroopa üledooside “pealinnaks”. 2017. aastal põhjustas narkootikumide tarvitamine Eestis 130 surma. Euroopa keskmine oli samal aastal vaid 23. Sellest hoolimata on riigi poolt pakutud ennetus- ja sõltuvusravi võimalused Eestis enam kui puudulikud ja meie narkopoliitika jäänud maha nii ajast kui inimeste reaalsusest.
Tervisearengu instituudi kodulehel on kirjas: „Sõltuvus on krooniline haigus, mida on võimalik ravida ja seega on sõltuvushäirega haigetel nagu kõigil teistel patsienditel õigus tervishoiu- ja sotsiaalteenustele.” Samas kirjutatakse ka: „Uimastitega seotud kuritegude karistus võib ulatuda rahatrahvist eluaegse vangistuseni.” Vastuoluline, kas pole?
Kanepi puhul on alla 7,5 grammi suuruse koguse omamine väärtegu, suuremas koguses juba kuritegu, mida karistatakse kuni viieaastase vangistusega. See viib olukorrani, kus terve kanepikaubandus on surutud igasuguse riikliku ülevaateta mustale turule. Sellega seatakse kontrollimata tänavadiilerid monopoolsesse seisu, mis ei tekita riigile ainult miljonite ulatuses maksukahju, vaid ei võimalda ka mingisugust kontrolli kanepi ja muude ainete turvalisuse ja turustajate üle.
Kanepituru põranda alla surumise tõttu on see pälvinud ebaõiglase sildistuse kui värav kangemate narkootikumideni. Tegelikult viivad selleni hoopis kanepikaubandusega seonduvad ranged seaduslikud piirangud ja ühiskondlik stigma. Uimastite turg, mis põhineb üksnes reguleerimata tänavadiileritel, puuduval riiklikul sotsiaalsel toel ja teenustel ning ühiskondlikul häbistamisel, loob tarbijatele veelgi ohtlikuma keskkonna. Kui suuname just noori ja kogemusteta tarbijaid otse mustale turule, saavad tänastest kanepitarbijatest tõenäoliselt homsed heroiinisõltlased.
Haridussüsteem ja laialdasem avalik arutelu põhineb hetkel enamjaolt uimastite demoniseerimisel, mitte aga konstruktiivsel, mõistlikul ja harival teavitustööl. Range keelamine ja ähvardamine ei ole kunagi viinud oodatud tulemusteni, vaid lõhestunuma ja nõrgema ühiskonnani. Kriminaalõigussüsteem sihib oma uimastite vastases võitluses ennekõike sotsiaalselt haavatavamaid, kes seisavad globaalse uimastite tarneahela lõpus. Sõltuvuste pealt kasumit teenivale süsteemile laiemalt aga tähelepanu ei pöörata, mistap jääb see tihtipeale karistamata.
Sõltuvuse plahvatuslik tõus ei ole kriminaalõiguslik küsimus, vaid tervisekriis.
Portugalis saadi sellest aru juba 2001. aastal, mil seadustati kõik uimastid. Ka Eestis on võetud pisikesi samme sarnases suunas, kui näiteks 2002. aastal dekriminaliseeriti kanepi isiklik tarbimine. Sellest hetkest on uimastipoliitika siinmail seiskunud. Tervise arengu instituudi nakkushaiguste ja narkomaania osakonna juhataja Aljona Kurbatova sõnul on kõige olulisem erinevus Portugali ja Eesti vahel see, et kui Eestis narkootikumide kuritarvitamisega vahele jäänut lihtsalt trahvitakse, siis Portugalis teda aidatakse.
Saagem lõpuks vananenud ühiskondlikest eelarvamustest ja tabudest üle ning lähenegem uimastipoliitikale teaduspõhiselt. Aeg on enam kui küps, et algatada avameelne diskussioon kanepi legaliseerimise ja teiste uimastite dekriminaliseerimise üle ning kohelda sõltlasi kui abivajajaid, mitte kriminaale. Loome ühiskonna, milles kõigil on võimalus julgelt abi küsida ja saada, kartmata häbistamist, hukkamõistmist või kohtusüsteemi tagakiusamist.
Loe edasi Eesti Päevalehes!