Näib, et koroonakriis muutus poliitikutele lihtsalt vahendiks, mis aitas õigel hetkel valijaid meelitada, kirjutavad Jens Jaanimägi ja Ruth Sisask ERRis.
Oli 30. september. Valimiskampaaniad olid juba täies hoos, valimispäevani jäi kõigest paar nädalat. 30. septembril andis Stenbocki maja teada, et nakatumisnäitaja on tõusnud ning riigi levikutase on jõudnud oranži faasi.
Samal päeval tuli tervise- ja tööminister Tanel Kiik välja arvamusega, et oleme koroonakriisiga lõpusirgel: “Kõrge riskitaseme korral on COVID-regulatsioonide eesmärk tagada tavapärane arstiabi ja vältida vajadust ulatuslike piirangute järele.”
Olles sügavas tervisekriisis arutasid valitsuse liikmed, kuidas piiranguid vähendada ja tagasi normaalsesse argipäeva naasta. Sellised otsused lükkasid riigi tervishoiusüsteemi tagasi kriisi, kus inimestel pole võimalik haiglakohtagi saada.
Paar nädalat veel ja nakatunute arv oli tõusnud päevas 600 inimeselt juba tuhande inimeseni. Seisukoht, mille Keskerakond võttis, oli positiivsete meetmete suurendamine. Valitsus sai nõu erinevatelt inimestelt ja parteidelt. Uutest piirangutest polnud juttugi, pigem kinnitati inimestele, et ühiskonda hoitakse võimalikult lahti.
Peaminister Kaja Kallas täpsustas Postimehele antud intervjuus, et vaktsineeritud inimesed peaksid elama vabalt: “Selle tõttu minu meelest see fookus peaks olema seal, et ühiskond peaks olema võimalikult avatud kõigile neile, kes on käitunud võimalikult vastutustundlikult.”.
Tuleb nentida, et Kallas soovis piiranguid karmistada, kuid koalitsiooni lahkhelide tõttu see ei teostunud. Kallase valitsemist saab lugeda täielikuks läbikukkumiseks. Ta on ebapädeva käitumisega nii Eesti inimesi kui ka tervishoiutöötajaid alt vedanud.
Nädal veel ja valimistulemused said avalikuks. Päeva pärast sai valitsus kokku ja arutas uusi piiranguid. Otsus teostus: negatiivse testi tulemusega ei pääse enam kohtadesse, kus on koroonatõendi kontrollimine kohustuslik. Piiranguid karmistatakse.”Valimisedu nimel olid ministrid valmis riskima sadade inimeste eludega.”
Seos valimiste ja piirangute seadmise vahel on ilmselge. Kiik, kes oli selgesõnaliselt piirangute vastu, muutis peale valimisi päevapealt meelt ning valitsus suutis üksmeelselt otsusele jõuda. Tekib küsimus, kas koroonakriis muutus poliitikutele lihtsalt vahendiks, mis aitab õigel hetkel valijaid meelitada. Valimisedu nimel olid ministrid valmis riskima sadade inimeste eludega ning tervishoiusüsteemi nähti pelgalt poliitmänguasjana.
Terviseameti andmetel põdesid 21. oktoobri seisuga koroonaviirusest põhjustatud haigust 15 000 inimest, kellest 415 oli haiglaravil. Jätkuvalt lahkub iga päev paar inimest koroonaviiruse tõttu meie seast.
Valitsus kehitas kogu sügise jooksul tegevusetult ja ennekõike vastutustundetult õlgu ning ei teinud midagi suurema haigestumise takistamiseks. Piirangud ei ole valijate seas populaarsed, kuid kas inimeste tervis, perede toimetulek, arstide närvikava ja meie kõigi elud, on lihtsalt mänguasjad, mille arvelt oma edu tagada.
Valitsus on käitunud silmakirjalikult ning on õiglane öelda, et tervishoiukriisis on just nemad suurimad süüdlased. Peaministri suutmatus täita oma rolli ja kaitsta Eesti inimesi ning tervise- ja tööministri moraalivaba käitumine on põhjustanud kannatusi tuhandetele inimestele.
Kallas, Kiik ja teised on tõestanud, et ainus kohusetunne, mida meie valitsus tunneb, on kohusetunne enda toetusreitingu vastu. Nemad ja ainult nemad kannavad süüd tervishoiusüsteemi kriisi vajumises.