Õnne Paulus: Vaesus – kapitalismi häbi

“Noorte vaesus on tõsine probleem nii Eestis kui ka jõukas Läänes, kuid poliitikuid noorte probleemid ei huvita,” kirjutab meie president Õnne Paulus Samovaris.

Õnne Paulus: Vaesus – kapitalismi häbi

Valimiseelsel ajal on pensionäridele suunatud kampaaniategevus õitsemas. On ju teada, et eakad on poliitikutele tänulik ja korralikult valimaskäiv publik. Noortesse seevastu aja ja lubaduste investeerimist nii mõistlikuks ei peeta, sest neid ei saa justkui mõjutada. Noored on muutlikuma meelega ja kohati ka passiivsemad. Ise ka ei tea, mida nad õieti tahavad! Ometi on noorte olukord Eestis, aga tegelikult ka mujal Euroopas, nutune.

Kurnavad olud

Noorte vaesus ei ole sageli silmaga nähtav. Pigem on see asi, mida soovitakse kiivalt peita või välja juurida. Hirm vaeseks jäämise ees ja mure teiste arvamuse pärast paneb noori tööd rügama nii, et nooruse nautimine ja enese eest hoolitsemine muutub ebaoluliseks ning varsti ka tähtsusetuks. “Õigupoolest polegi tööinimesel tõelise terviklikkuse saavutamiseks aega: ta ei saa endale lubada kõige inimväärsemaid suhteid, sest selle tagajärjel langeks turul tema kui töölise hind,” lausub transtsendentalist Henry David Thoreau raamatus “Walden ehk elu metsas”. Kuid nii ei peaks see kindlasti olema.

Ühiskonnas juurdunud kapitalistlik mõtteviis muserdab paljusid noori. Kõik ei ole kuldlusikas suus sündinud ega sünni ka tulevikus. Vaesesse perekonda sündimine võtab noorelt ära palju võimalusi ning seab ta haavatavasse positsiooni. Vaesuse käes kannatavaid noori on lihtsam ära kasutada, sest hirm rahast, aga ka tunnustusest ilmajäämise ees on suur. Seetõttu võib noor teha lubamatult väikese raha eest tööd, lasta end kehaliselt ära kasutada ja hakata orjama jõukamal võimupositsioonil olijat. Samuti piirab vaesus noori juba lasteaias ja koolis – kõik ei saa minna kaasa kallitele koolisõitudele või -üritustele ning see tekitab sageli väljajäetuse tunde. Ka tasuta psühholoogilist abi, mis seda valu leevendaks, pole alati võimalik kätte saada. Mitte ainult kolmandas maailmas.

On üldteada, et kaltsukates ei käi enam ainult madalapalgalised, vaid ka rikkad, kes soovivad massist eristuda või keskkonda hoida. Kuigi Suurbritannias ja mujal on see kaasa toonud hindade tõusu, on Eestis õnneks parem, kuid ka siin on hinnad kerkinud.

Vaadates vaesuse pilti Euroopas, on Eesti olukord üks kesisemaid. 2018. aasta Eurostati andmeil oli Eestis suhtelise vaesuse määr 21.9% (EL keskmine 17%) ning 2019. aasta Statistikaameti andmeil absoluutse vaesuse määr 2.3%, kusjuures vanuserühmas 18-24 on see 5.8%. Ka Eestis esineb üks suurimaid erinevusi meeste ja naiste palkade vahel, mis seab naised kaitsetumasse positsiooni ning teeb vaesusele vastuvõtlikumaks (aastal 2020 oli palgalõhe 15,6%).

Kroonviiruse levikust tulenev koolide kinnipanek tõi selgelt esile vaesusest tingitud ebavõrdsuse viljad – paljudel õpilastel puudusid arvutid ja stabiilne internetiühendus distantsõppeks, depressioon ja ärevus tõusid nii õpilastel kui ka õpetajatel. Tugisüsteemid selle turgutamiseks olid aga puudulikud ja alarahastatud ning abi jäi paljudel saamata. Mitmetele ainus soe söögikord päevas – koolilõuna – asendus õige pea kuivtoiduainetega. Samuti kasvas tööpuudus noorte seas hüppeliselt. 20-26-aastaste noorte töötus tõusis 2020. aastal varasemaga võrreldes 5,8%.

Eesti meediagi on kajastanud hirmsaid lugusid, kuidas noored ei õpi ja tööta, vaid lihtsalt vedelevad bussipeatustes, kaubanduskeskustes ja parkides. Ühe kurioosse, just noortele ja vaestele suunatud koroonapandeemia piiranguna võeti ära kaubanduskeskustest pingid ja tasuta wifi. Lisaks aeti isegi metsas kogunevaid inimesi laiali droonide ja politseipatrullidega.

Noortel puuduvad sageli oskused ja kogemused iseseisvaks majandamiseks. Selmet rahulikult ja turvaliselt elada, peab pidevalt muretsema eluaseme ja söögi pärast.

Feministlik küsimus

Ühe noorte vaesust ilmestava näitena võiks esile tõsta mentruatsioonitarvikute maksumuse. Kui tööl käivatele naistele pole hügieenisidemed ülearu kallid, siis igal näiteks 12-aastasel ei pruugi olla alati võimalust üldse hügieenivahendeid soetada. Pole oma raha ja mõnikord on ka väga piinlik poes midagi sellist osta. On hirmutav mõelda, et iga kümnes tüdruk Eestis on pidanud koolist puuduma, sest tal pole olnud võimalik endale menstruatsiooniks vajalikke hügieenitarbeid osta (Procter & Gamble 2019 küsitlus). Sestap andsime omalaadse aktivismiaktina kevadel Noorte Sotsiaaldemokraatide ja mõttekaaslaste poolt üle riigikogu esimehele rahvaalgatuse petitsiooni, millega nõudsime menstruatsiooniga seonduva vaesuse vähendamist. Palusime muuhulgas alandada tampoonide, hügieenisidemete ja mähkmete käibemaksu 9 protsendile. Loodame, et muudatused tulevad.

Muidugi võib öelda, et tegu on lääne ühiskonna pseudoprobleemiga, millega tegeledes justkui unustataks, et just naised ja lapsed on need, kes on suurimad kannatajad sõjakolletes ja katastroofides. Ent ometi tuleb mõistev olla ka nende suhtes, kes ei ela mugavalt kusagil kaugel, vaid meie kõrval.

Solidaarsus, mitte kapitalism

Vaesuse vähendamise vastu tuleks jõulisemalt astuda. Ei tohi kaasa minna kapitalismi mustritega, mis suruvad peale rahanduslikku mõtteviisi – mida rohkem raha, seda ilusam ja õnnelikum elu. Noori tuleks kannustada mõtlema, kas olulisem on teiste arvamus või asjade otstarve.

Koroonakriis on näidanud, et riik ei püsi püsti ilma koristajate, õpetajate, hooldajate ega poemüüjateta. Pole midagi halba valida töö, mis ei pruugi kõigi silmis olla nii väärtuslik, kuid pakub rõõmu ja eneseteostust. Väärikas palk on igas ametis vajalik, ent jõukus ei peaks olema eesmärk omaette.

Vasakpoolne mõtteviis peaks pakkuma suuremat solidaarsust, mis kannustaks ka noori tegutsema, oma õiguste eest seisma ja meelsust näitama. Üleüldisest passiivsusest peab välja murdma ning julgema elada.