On kurb, aga ka mõistetav, et IRL noored tegelevad asendustegevustega. Kui erakonna toetus kõigub pikalt valimiskünnisel, võib nii mõnigi kaotada pea. Kes hakkab palke teiste silmist otsima, kes organisatsiooni nime vahetama. Mõni poosetab erakonna liikmete keskmise vanusega, mis on teistest vanematest erakondadest (Reformierakonna erandiga) madalam eelkõige Res Publicaga liitumise tagajärjel. Võib ka muidugi kõige eelnevaga tegeleda.
Paraku aga ei muuda ei tagasiminek vana nime juurde ega väidetav noorte liitujate tulv olukorda. Sotsiaaldemokraatide juhatuse liikme ning Noorte Sotsiaaldemokraatide presidendina julgen kinnitada, et noored ei ole meie juurest kuhugi kadunud. Veel enam, liikmeskonna keskmise vanuse asemel pööraksin pilgu valijate toetuse poole.
Vasakpoolsete erakondade toetus kuni 35-aastaste seas on üle 45%. Kui siia lisada maailmavaateliselt vasakule kalduvate roheliste toetus, saame juba veidi üle 50%. IRLi/Isamaad toetab selles vanuserühmas aga nii väike osakaal valijatest, et ilmselt oleks küsitluse läbiviija pidanud IRL noortelt endilt küsima, et mõnegi toetaja kirja saada.
Parempoolsete vabadusejutlus aga looritab ja varjab hoopis teistsugust elu ja ühiskonda kui ilmselt enamik noori Eestis sooviksid tulevikus näha. Isiklik vabadus saab sedamaid piiratud, kui otsuseid hakkab tegelikult kontrollima päritolu, sugu, vanus, emakeel, vanemate rahakoti paksus jmt. Tõelise vabaduse annavad võrdsed võimalused ja solidaarne ühiskond.
Võrdsemad võimalused elada rahuldustpakkuvat elu annab nii hea haridus kui üleüldine turvatunne. Mitte ainult kindlus, et tänaval ei saa peksa, vaid turvatunne, et kedagi ei jäeta hätta, et seal, kus inimene vajab tuge, ta seda ka riigilt saab, et ka nõrgemate eest ühiskonnas keegi seisab.
Kui miskit tuleb reguleerida, siis seda sellepärast, et võimalikult paljudel meie ühiskonnas oleks hea elada. Riigi ülesanne ei ole piirata valikuvabadusi, vaid võrdsustada mängu. Keegi ei arva, et tööandja on hea samariitlane, kes tahab lihtsalt heast tahtest töökohti luua. Ettevõtja eesmärk on ikka kasumit teenida. Paraku on aga paljudel juhtudel töötaja nõrgemas positsioonis kui tööandja – seda nii ressursside kui valikuvõimaluste osas.
Põhjamaades on tasakaalustava rolli võtnud ametiühingud. Kuniks Eesti ametiühingud kogu ühiskonna jaoks sellist võimekust ei oma, peab riik täitma enda kohust oma inimeste ees. Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ja riik peab neid väärtusi ka edaspidi kandma. Õiglane riik ei ole see, kes jätab oma inimesed kõigi raskustega ise toime tulema. Õiglane riik võimestab oma inimesi, kogukondi ja ka kohalikke omavalitsusi.
Täna ei ole USA enam see koht, kus ajalehepoisist võib saada miljonär. Küll aga on selliseks kohaks Põhjamaad, kus riik on järjekindlalt töötanud selle nimel, et kõigil oleks võimalus oma potentsiaali rakendada ja aega ka selle vilju nautida. Vasakpoolne poliitika vaatab justnimelt tulevikku, hinnates muudatuste pikaaegseid mõjusid. Progressiivse poliitika headust on tunnustanud ka parempoolsed erakonnad, kes oma agendasse üha rohkem sotsiaaldemokraatlikke ideid võtavad. Olgu selleks lastetoetuste üleüldine tõstmine, sotsiaalteenuste laiendamine või madalapalgaliste maksukoormuse vähendamine.
Kui aga pikalt kellelegi silma vahtima jääda, võib juhtuda nii, et “nooruslikke” konservatiive ei soovi enam valida ei noored ega varsti ka keegi teine. Küll aga tõuseb noorte seas toetus vasakpoolsele poliitikale.
Joosep Vimm
Noored Sotsiaaldemokraadid president
(Arvamuslugu on vastuseks 13.07 Õhtulehes ilmunud artiklile “Tagurlikud vasakpoolsed”)