Juhan-Mart Salumäe: Spikerdamine pole laiskus, vaid ahvatlev väljapääs

564366_438985399485209_780995327_n

Möödunud nädalal pälvis avalikkuse suurt tähelepanu see, kuidas IT-kolledži õppejõud Peeter Lorents kukutas ühes aines korraga läbi 135 üliõpilast. Sellega andis ta signaali kõigile neile tudengeile, kes seni olid tema sõnul saanud oma hindeid vaid tänu spikerdamisele. Kuigi ka varem kõneldi kõrgkoolis spikerdamisest, polnud ükski õppejõud sellele nõnda teravalt reageerinud. Ma ei soovi peatuda konkreetse juhtumi detailidel, sest sellel on kaks osapoolt, kes mõlemad leiavad oma tegutsemisele piisavalt õigustust. Minu meelest tuleks seda käsitleda hoopis kui näidet, mis toob esile mitu vajakajäämist meie haridussüsteemis.

Esiteks näitab kõnealune juhtum üldisemalt, et spikerdamine on päevakorral ka ülikoolides ehk kooliastmes, kus peaksid õppima nii-öelda helgemad pead. Need, kellest peaks välja kujunema ühiskonna kõige haritum grupp. Spikerdamine on üleüldiselt taunitav, kuid ülikoolis on see eriti kahetsusväärne. Kõrgkoolide eesmärk pole ju mitte diplomeid väljastada, vaid harida inimesi, kes suudaksid oma teadmistega ühiskonda arendada ning võimalikke probleeme lahendada. Asi pole ainult aususes, vaid ka selles, kelle kätte me oma tuleviku usaldame. Ilmselt ei soovi keegi meist maksta teenustasu näiteks finantsnõustajale, kes tegelikult ei tea majandusest rohkem kui üleaedne, kes on selle valdkonna kohta samuti üht-teist kuulnud. Seepärast leian, et me ei tohiks suhtuda ükskõikselt sellesse, kui (kõrg)hariduse omandajad teadmiste ammutamise asemel end spikerdamisega koolist läbi veavad.

Samal ajal on Peeter Lorentsi juhtumil teine külg. Mis üldse ajendab õpilast mingis aines spikerdama? See pole üksnes laiskuse ilming, vaid ka osa õpetajate ja õppejõudude puuduliku töö märk. Hoolikalt ettevalmistatud eksamite puhul on spikerdamise kasutegur tudengitele nii väike, et seda pole mõtet tegema hakata. Samas leidub küllalt neid õppejõude, kes on näiteks kuus aastat tagasi ühe korraliku eksami koostanud ning rakendavad seda aastast aastasse vaid küsimuste järjekorda muutes. Olles ise üliõpilane, on kurb kuulda, kuidas paar aastat varem lõpetanud tudengid on teinud mõnes aines eksami, mis kattub vaat et üks ühele sellega, mis sai endal hiljuti tehtud. Seega ei süüdistaks ma spikerdamises ainult tudengeid, vaid ka hooletuid õppejõude.

Leidub ka kolmas tahk, mida spikerdamise puhul arvestada. Nimelt tasub kõrgkoolis spikerdamise tagamaid otsida põhikooli ja gümnaasiumi ainete õppemeetoditest ning teadmiste omandamise protsessist. On ju suur vahe, kas õpilasele püütakse üht või teist teemat selgeks teha praktiliste näidete ja arutelude varal või kuiva teooria ja faktidega. Kui ei õpita fakte omavahel seostama, ei olegi võimalik koolitarkust mugavalt omandada. Infot omandada on nagu laulsõnu õppida. Laulusõnu on võimalik pähe ajada järjepidevalt teksti lugedes, kuid seda on palju kergem teha, kui muusika on taustaks. Tekib rütm ja loogika, kuidas sõnad on ritta seatud. Sama lugu on koolitarkusega: kui faktide vahele ei looda mingit seost, on infokilde üsna raske meelde jätta. Paraku võib kuiva tuupimist täheldada juba põhikooliastmes ja see ajendab nii mõndagi noort kasutama erisuguseid mahakirjutamise viise juba väga varajases õppimise staadiumis. Harjumus spikerdada ei tulene ainult kõrgkooli õppeainete raskusest või lihtsalt laiskusest.

Et praegust olukorda muuta, tuleks teha nii mõndagi. Esiteks on tarvis anda selge signaal spikerdamise vastu. Seda Lorentsi juhtum ka tegi. Teiseks peaksid õppejõud rohkem mõtlema sellele, kas nad ikka annavad edasi vajalikku infot ning kas nad kontrollivad oma eksamitega õpilaste teadmisi. Eksam ei tohiks olla vaid viivitus punktide kättesaamisel. Me peame hoolitsema selle eest, et noortele antaks teavet edasi nende vanusele sobival viisil. Pelk faktide esitamine pole see, mis püüaks põhikooli või gümnasisti tähelepanu. Üldhariduskoolides mõtleme ka alternatiivsete õppemeetodite rakendamisele, olgu selleks seminari formaat või sündmuste taaskehastamine.

Kuniks me näitame õppimist kuiva tegevusena, näevad noored juba varakult spikerdamises väljapääsu. Nii on aga hiljem seda harjumust väga raske välja juurida.

(Artikkel ilmus 03.07.2013 ajalehes “Sakala”)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga