Karl Aaron Adson: diskrimineerimine Eestis kui post-kommunistlikus riigis

Eesti kui post-kommunistlik riik on oma ajaloo jooksul läbi elanud palju ning kannatanud, aga sellistest kogemustest oleme palju õppinud ja tahes-tahtmata on need meile kaasa toonud ühiskondlikke stigmasid ja hoiakuid, mis mõjutavad meie ühiskonda siiani. Olgu selleks rassiline, rahvuslik või muu diskrimineerimine – kõigel on kuskil algus ja loodetavasti ka lõpp. Kui NSVL okupeeris Eesti 20. sajandi esimesel poolel pikemaks ajaks, II maailmasõja ajal said eestlastest taaskord omal maal teisejärgulised kodanikud, pidime õppima elama uuesti ühiskonnas, kus okupeerija sõna maksis rohkem kui pärismaalase oma. Selle 47-aastase okupatsiooni käigus lihviti meie ühiskonda n-ö Moskva käiaga ja meie uskumustesse sisendati (kohati alateadlikult) tõekspidamisi, mida suur osa ühiskonnast tänapäevani südamelähedastena hoiab ning kohati tõlgendab kui rahvuslust. See-eest tuleb siinkohal mainida, et ametlikult ei eksisteerinud rassism NSVL-is.

Võrreldes kommunismiajastu läbi elanud Eestit post-segregatsiooni Ameerika Ühendriikidega, tuleb tõmmata eestlaste ja ameeriklaste diskrimineerimise vahel joon, sest need tulenevad erinevatest kohtadest. Ameerikas oli orjakaubandus aktiivne juba enne riigi iseseisvumist ning kestis kokku 246 aastat, peale mida tuli segregatsioon, mis lõppes de jure 1968, kuid de facto on rassism ja diskrimineerimine ikka veel probleem Ühendriikides. Näiteks tumedanahalisel isikul on statistiliselt 2,5 korda suurem võimalus politsei käe läbi surma saada kui valgenahalisel (statista.com andmetel). Seevastu oli eestlaste puhul natuke teine lugu: suurema osa oma ajaloost, kaasa arvatud ENSV ajal, olid eestlased võrreldes valgete Vene slaavi inimeste suhtes de facto madalamas staatuses. Seetõttu polnud NSVL-is diskrimineerimine mitte rassipõhine, vaid toetus Marxism-Leninismi ideoloogiate sotsiaal-ajaloolistele põhimõtetele. Nende kohaselt mitte-valgenahaliste ja mittevenelaste kultuurid olid aegunud, negatiivsed ja feodaalset minevikku igatsevad ning takistused modernse sotsialistliku riigi loomisel, millest kirjutati ka Nikolay Zakharov ja Ian Law raamatus ‘’Post-Soviet Racism’’, kuid sellegipoolest puudus seaduslikus korras diskrimineerimine. Selline olukord tõi 1991. aastal taasiseseisvunud vabariigis kaasa ühiskonnahoiaku, kus me väitsime, et meie vastu toimunud diskrimineerimise tõttu ei saa me ise teiste vastu diskrimineerivad olla. Selline ühiskonna n-ö ohvri mängimine ja ksenofoobne meelestatus viis selleni, et eksisteeris de facto segregatsioon, mida on veel tänapäevalgi tunda koolides, kus õpetamine on ainult eesti keeles või peamiselt vene keeles, näiteks Tartu Aleksander Puškini koolis. Need on ka ühed põhjused, mis viisid Eesti ühiskonnani, kus diskrimineerimine rassi põhjal on probleem.

Kuid mis võis meid ühiskonnana selleni üldse viia, et me kohati kohtleme Eesti venekeelset vähemust erinevalt eesti keele rääkijatest? Võib-olla see, et mõeldes venekeelse kogukonna peale, seostame me alateadlikult neid valusate mälestustega okupatsiooniajast ning Nõukogude Liiduga. Kuna NSVL on jätnud valusa haava Eesti ühiskonda ning seostame seda aega slaavi venelastega ning nende diskrimineerimisega eestlaste vastu. Ühtlasi seostame Nõukogude Liitu tänapäeva Venemaaga ning seeläbi ka venelastega, mistõttu alateadlikult tahes-tahtmata Eesti vene keelt kõneleva kogukonnaga. Lisaks saab siinkohal tuua välja, et Vene Föderatsioon on riigina Eesti suhtes olnud pigem negatiivne ja kohati vaenulik, mis omakorda sütitab eestlaste venevaenulikku suhtumist, mis tahes-tahtmata  kandub negatiivselt üle ka Eesti vene päritolu rahvale. Sarnane olukord oli teise maailmasõja ajal USA-s jaapanlaste suhtes peale Pearl Harbori rünnakuid ja sõja kuulutamist Jaapanile. Kuigi selline suhtumine algas Nõukogude Liidu vastasusega ei tähenda seda, et ka noorem põlvkond seda niimoodi seostab. Pigem on see nende puhul tingitud vanemate põlvkondade suhtumisest ja arusaamadest, mida on noortematele edasi kantud ja üleüldisest lõimumise puudusest. See-eest pole selline suhtumine õigustatud ja ohvri mängimine on midagi, mis tuleks meil visata ajaloo prügikasti, kuid on oluline sõnastada ja välja tuua põhjused, miks olukord on nii kehv, sest ainult siis, kui saame aru, miks probleem eksisteerib, saame alustada selle kõrvaldamist.

Rassipõhine diskrimineerimine on Eesti ühiskonnas tänapäeval suur probleem. Kui USA-s on need murekohad nähtavad riigi õiguslikul tasandil, siis Eestis seaduslikult ei diskrimineerita inimeste vastu tulenevalt nende rassist. Siiski on rassism Eesti ühiskonnas tõsine probleem, kuid leiab liiga harva meediakajastust ning sageli mattub muu müra alla, erandina saab välja tuua näiteks selle, kuidas 2019. aasta maikuus ründas füüsiliselt ja verbaalselt EKRE särgiga meesterahvas Pakistanist pärit tallinnast, karjudes: “Mine koju, see on Eesti!”, mis hiljem leidis kajastust mitmel erineval meediaplatvormil. Selle üks põhjuseid võib olla tsentraliseeritud organisatsiooni olemasolu puudus, kelle peamiseks eesmärgiks on seista rassivähemuste eest Eestis. Lisaks sai USA-s Black Lives Matter liikumine suurema toetuse peale George Floydi mõrvamist, millest saame ka järeldada, et suurte muutuste toomiseks on vaja pretsedenti, mis looks kulmineerumispunkti, mis omakorda viib meid lõpplahenduseni. Selline asjade kulg võib tunduda julm või valus, mida see ka on, aga kahjuks pole ühiskondlikku suhtumist muuta sugugi nii kerge, kui juhtival tasandil seda ei pooldata. Alternatiivselt, kuna Eesti näol puudub seaduslikus korras rassiline diskrimineerimine, on ühtlasi võimalik pikas perspektiivis ühiskonda ja selle suhtumist muuta, kuid selleks on vaja tugevat liikumist, millel on selge siht ja missioon, mille taha osa ühiskonnast on valmis kogunema. Selle aluseks on avatud meelestatus uute ideede suhtes ja läbi selle meelestatuse arusaam, et diskrimineeriv käitumine väärib halvakspanu. Kuna meie suhtumist  ühiskonnana on vaja muuta, siis tuleks see avatud arutelu tuua juba varajases eas klassiruumi ja suurema tähelepanu alla ning suurema tähelepanu alla tuua diskrimineerimise vormid Eestis ning kuidas on kahjulik kõrvalseisja rollis olemine ja kuidas me alateadlikult võime ise teiste vastu diskrimineerida.

Seega ei saa vabandada diskrimineerimist sellise ohvrikaardi mängimisega, vaid tuleb hoida avatud meelestatus ja mineviku viha maha jätta, kui veskikivi, mis meie kaelas ripub. Siinkohal saab positiivse näitena sallivamast tulevikust ühiskonnale välja tuua selle, kuidas Black Lives Matter liikumisega korraldati 10. juunil ka Eestis aktsioon, millega avaldati toetust USA protestijatele ja Eesti tumedanahaliste inimeste kogukonnale. Tuleb tulevikku vaadata helgete lootuste ja jõupingutustega, parema ja võrdsema Eesti sihtmärki meeles pidades ning harida Eesti ühiskonda meie enda vigu välja tuues, mitte maha vaikides.