George Floydi tapmine 25. mail Ameerikas Minnesota osariigis algatas koos teiste tumedanahaliste inimeste tapmistega politseinike poolt protsestilained, mis levisid ka väljapoole riiki. Nende meeleavaldustega nõuti õiglast karistust nii Floydi kui ka teiste ohvrite tapjate suhtes. Protestid muutusid muutusid ka vägivaldseteks, sest politsei huvides on parem näidata protestijaid kui vägivaldset jõuku, kuid märkimisväärne on see, et mitmel protestil alustasid vägivallaakte mundris politseinikud või tsiviilriietuses salapolitseinikud, näiteks Target’i rüüstamine Minneapolises, protestide esimestel päevadel. Isegi kui protestijad ka ise hävitasid poeomanike vara, siis on see ühtlasi õigustatud, sest ühiskonnas, mis hindab tarbimist üle kõige, on tarbimisvahendite hävitamine kõige võimsam protestivorm.
Siinkohal saab väita, et protesti käigus toimunud rüüstamine on õigustatud nende vähemuste jaoks, keda on pikalt diskrimineeritud. Parafraseerides USA teleajakirjanikku Trevor Noah’t 30. mail The Daily Show YouTube kanalil avalikustatud videos: “Ühiskond on oma tuumikus sisuliselt leping inimeste vahel kindlate reeglite järgi käituda. See on nagu iga teine leping ainult nii tugev, kui palju selle osapooled on nõus kinni pidama sellest, mille osas on kokku lepitud. Kui võimuesindajad, kes peaksid nende reeglite järgimist kontrollima ja nende vastu eksimisel isikuid karistama, rikuvad ise neid samu reegleid, siis pole ka selle ühiskonna inimestel kohustust nende reeglite järgi talitada.” Lisaks tuleb mainida, et protest on eesti keele seletava sõnaraamatu (EKSS) järgi nõusolematus ning protesti idee on näidata nõusolemastust ja/või halvakspanu kehtestatud korra vastu. Kui kehtestatud kord on juba iseenesest see, mida me peame õigeks, siis protest oma olemuselt ei saa olla õige, sest oma definitsioonilt kumab see vastuhakku n-ö õige vastu. Seetõttu pole õiget protestivormi, sest protest oma olemuselt on vastuhakk kehtestatud korra vastu ning kui kehtestatud kord on meie ühiskonnas see, mida me loeme õigeks, nagu tänapäeval siiski on, siis on protest oma olemuselt juba vale. See tähendab, et puudub n-ö õige protestiviis, sest see, mis on õige, on defineeritud ühiskonnastandardite järgi ning ühiskonnastandardid on see, mille vastu protestitakse.
Arvamusi Black Lives Matter liikumise osas on erinevaid, kuulda on olnud ka mitmete eestlaste omasid. Põhjus, miks eestlased peaksid avaldama toetust sellele liikumisele ja nendele protestidele on see, et politseivägivalla ja rassismi kultuur, mis on Ameerika Ühendriikides, on objektiivselt vale ning seda tuleb muuta. Olgugi, et me pole kaugeltki mitte sellises regioonis, kus need probleemid ja protsessid oleksid aktiivsed, saame avaldada rahvusvahelist survet ning näidata, et see pole mingisugune Ameerika siseriiklik parteide vaheline käramist vajav probleem, vaid rahvusvahelist halvakspanu vääriv käitumine ning diskrimineerimine puudutab meid kõiki kui moraalse kompassiga inimolendeid. Eestlastel on erakordne võimalus avaldada survet tänapäeva superriigi valitsusele ja mõjutada selle riigi institutsionaliseerunud rassismi näidates, et maailm on edasi liikunud ja olenemata riigi võimsusest, on aeg reformida.
Protestimine iseenesest on efektiivne vahend muutuste toomiseks ühiskonda, sest see toob rambivalgusesse valupunktid, mis muidu oleks maha vaikitud. Kuid selleks, et protestimise eesmärki saavutada, tuleb paralleelselt teha ka konstruktiivseid muutusi, näiteks läbi õigusaktide jõusse viimise, mis muudavad seda institutsiooni. Nagu pole protestidest kasu ilma õigusaktide tootmiseta, pole ka nendel õigusaktide jõustamiseks vajaminevat survet ilma nende taga olevate protestideta, sest protestid on see ühiskondlik surve, mis ütleb valitud esindajatele, et oludega ei olda rahul ning kui nad hetkeseisu pooldavad, siis kaotavad nad vajalikke hääli valimistel oma oponentidele ning seeläbi ka igale poliitikule olulist võimu. Seetõttu on need isikud kodanike poolt survestatud läbi viima muutusi, mida nad muidu ei toetaks ning see on see, kuidas reaalsed muutused ühiskonnas ka toimuvad.
Hiljuti on levima hakanud videod ja pildid sellest, kuidas politseinikud hävitavad meditsiinivarustust ja vett ning ründavad meditsiinitöötajaid. Seda tegevust prooviti hilisemas pöördumises Asheville’i politseiülema poolt välja vabandada ning süüdistati meditsiinipersonali protestijate varustamises veepudelitega, millega politseid loopida selle sihtotstarbelise kasutamise asemel. Peale avalikku vastukaja antud pöördumisele tuli samalt politseiülemalt uus pöördumine, milles ta vabandas nii tegevuse eest korrakaitsjate poolt kui ka eelmise pöördumise eest. Selline suhtumine pole kaugeltki vastuvõetav, kui vabandatakse meditsiinilise neutraalsuse printsiibi rikkumise eest alles peale avalikku halvakspanu. Lisaks sellele on nii meditsiinilise personali kui ka vahendite hävitamine Genfi konventsiooni vastane tegevus, kuid tuleb muidugi mainida, et see kehtib relvastatud konflikti korral, aga kui selline tegevus on sõjaajal keelatud, siis seda enam peaks see keelatud olema ka rahuajal.
Protestide toimudes on alati inimesi, kes tahavad näidata meeleavaldajaid halvas valguses ning nende aktsioonide käigus toimuva varalise kahju tekitamine on siinkohal õigustatud. Igaüks, kes suudab adekvaatselt arutleda, saab aru, et politsei käitumine, nii see, mis viis protestideni, kui ka nende tegevus protestide ajal, on vastuvõetamatu ning väärib hukkamõistu. Lisaks sellele kutsun kõiki, kes ise protestidel käia ei saa, üles toetama rahaliselt kautsjonifonde, mis toetavad kinnipeetud protestijate vabastamist.