Noorte Sotsiaaldemokraatide asepresident Karl Aaron Adson pidas 12. novembril abieluvõrdsuse digistreigil kõne. Avaldame selle täismahus.
Oleme kogunenud täna siia, kuna oleme väsinud ja vihased. Väsinud valitsuse sisutühjadest, katteta lubadustest ja lõputust venitamisest.
Möödunud teisipäeval võttis Riigikogu õiguskomisjon viimaks menetlusse enam kui 35 000 allkirja kogunud rahvaalgatuse, millega taodeldi Eestis abieluvõrdsuse kehtestamist. Peagi saabuvate valimiste eel jäeti petitsioon ootuspäraselt mitmeks kuuks peaministri lauasahtlisse tolmu koguma. Selle tingis valitsuspartnerite argpükslik hirm võõrandada konservatiivseid valijaid. Nüüd, kui valimised olid möödas, oli lõpuks saabunud aeg rahva tahet kuulda võtta. Nii meid 35 000 allakirjutanut kui ka lugematul hulgal teisi Eesti inimesi tabas aga teisipäeva õhtul sügav, kuid oodatud pettumus, mil ilmus uudis rahvaalgatuse tagasilükkamisest.
Nimelt leidis õiguskomisjon, et abieluvõrdsus on Eestis tagatud kõigi abieluvõimeliste isikute jaoks, tembeldades sealjuures “abieluvõimetuks” tuhanded Eesti inimesed. Austatud komisjon, kust võtad õiguse nimetada oma enda rahvast “abieluvõimetuks”?. Ei ole veel sündinud abieluvõimetut eestlast, on vaid jäänud teatud rahvasaadikute tagurlik eelarvamus, mispärast koheldakse osa ühiskonnast teisejärgulise ja vähemtähtsamana. Hoolivas ja solidaarses riigis me midagi sellist ei näeks.
7 aastat tagasi esitas sotsiaaldemokraatide toel reformierakonna juhitud valitsus Riigikogule eelnõu samasooliste paaride kooselu seadustamiseks. Kuigi eelnõu pälvis peale pikki lahinguid parlamendi toetuse, oleme 7 aastat hiljem samas tupikseisus. Vastutasuks oma pingutuste eest oleme saanud ei midagi! On jäänud vastu võtmata rakendusaktid, ilma milleta puudub seadusel igasugune reaalne eesmärk. Kooseluseadus jäi sümboolseks, kuid siiani sisutuks võiduks Eesti LGBT+ kogukonnale ja inimeste isikuvabadustele laiemalt. Paraku on sellised näilised, kuid sisulagedad toetusavaldused muutunud valitsusvastutust kandva Reformierakonna puhul tavapäraseks nähtuseks, meil on kohustus olla paremad!
Kuigi erakond väidab end olevat liberaalse ühiskonna ja isikuvabaduste eestvedajaks, jääb nende sümboolne toetus LGBT+ kogukonnale aga küüniliseks ja silmakirjalikuks naljaks, kuniks seda ei suudeta tõestada tegudega. Võrdse abieluõiguse andmine kõigile Eesti inimestele on inimõigustest lugupidava demokraatia jaoks ainuõige samm. Nii, nagu ei suutnud sellega leppida eelmine valitsus, ei suuda sellega leppida ka tänane.
Ametisolev valitsus on näidanud, et neile ei lähe korda päästjad, ei lähe korda tervishoiutöötajad, ei lähe korda Ida-Viru kaevurid ega lähe korda huviharidusest ilmajäetud lapsed. Selle loetelu lõppu on nüüdseks lisatud ka Eesti LGBT+ inimesed. Kogukond, kes eesotsas noortega kogeb keskmisest rohkem vaesust, kodutust ja töökohal diskrimineerimist. Oodata meie liberaalselt kasinusvalitsuselt investeerimist nendesse probleemkohtadesse on paistagi liialt palju palutud. Küll aga on neil võimalik võtta vastu piinlikult kauaoodatud rakendusaktid, mis ei lähe riigile maksma ei punast pennigi, ning mida mõlemad valitsuspartnerid on pidevalt ja korduvalt rahvale lubanud.
Hea valitsus, tõesta, et oleme sinu suhtes eksinud. Lõpeta sind usaldanud LGBT+ kogukonnale näkku sülitamine ja tee see lubadus nüüd lõpuks teoks. Tee kasvõi homme. Sotsiaaldemokraatide toetus on selleks Riigikogus tagatud ja koos meiega saavutaks eelnõu parlamendis ülekaaluka enamuse. Ainus, millest jääb veel vajaka, on teie julgus LGBTQ+ inimeste kaitseks välja astuda.
Igaühel peab olema võimalus elada täisväärtuslikku ja tagakiusuta elu. Millal jõuab see ükskord kohale meie selgrootutele rahvaesindajatele? Õigus abielluda samast soost isikuga ei võta ära ühtegi õigust heteropaarilt ega muuda mitte kellegi abielu vähem tähendusrikkaks. Küll aga laiendaks see abieluõiguse neile, kes on sellest praegu veel ilma jäetud.
Ma ütlen veel, kuna see päev on tulemas, mil Riigikogu mõistab oma eksimust ning võtab sisse koha õigel pool ajalugu. Pidage meeles, et teie tegevuse või tegevusetuse üle jääme kohut mõistma meie, Eesti noored. Mingu selleks veel aasta või viis või kümme, me ei väsi ega lõpeta inimõiguste eest võitlemist. Sooneutraalne abielu on vältimatu ja vajalik verstapost teel tegelikult õiglase ühiskonnani.