“Saabuv õppelaenu reform ei puuduta üldse tegelikku üliõpilaste sotsiaalsete tagatiste süsteemi sõlmprobleemi – õppetoetusi. Nagu praegused õppelaenudki on needki ebamõistlikult madalad ning absurdselt kättesaamatud,” kirjutab noorsots Karl Lembit Laane Eesti Päevalehes.
Mõni aeg tagasi avaldati Õhtulehes artikkel “ÕPPELAENU REFORM TULEKUL! 30 aastaks toppama jäänud nõuded muutuvad lõpuks soodsamaks” (ÕL 10.09), kus kirjeldati mõningaid ümberkorraldusi üliõpilaste sotsiaalsete tagatiste süsteemis.
Seoses läheneva riiklikult olulise küsimuse aruteluga Riigikogus olin juba lootusrikas – kas lõpuks tehakse lõpp totrustele, mis on nüüdseks kestnud peaaegu kümme aastat. Pidin kahjuks aga tõdema, et tudengitel on veel vara hõisata. Suurejoonelise pealkirja taga peitub kurb tõde, et katkist sotsiaalsete tagatiste süsteemi vaid peenhäälestatakse ning enamik senistest probleemidest jääb alles ka edaspidi.
Alustame õppelaenust. Praeguse korra järgi on laenu maksimaalne summa 2500 eurot aastas, selle intress tudengile viis protsenti aastas ning selle saamiseks on vaja kas kaht käendajat või hüpoteeki Eestis asuvale kinnisvarale. Tagasi peab hakkama laenu maksma 12 kuud pärast õpingute lõppu. Kuna seda on suhteliselt vähe suhteliselt kõrge hinna eest erakordselt välistavatel tingimustel, ei võta seda praktiliselt mitte keegi.
Reformi sisu on, et tagasimaksmise perioodi algust lükatakse kuus kuud edasi, intressid muutuvad pangaga kokkuleppeliseks (ülempiiriga 3% + kuue kuu Euribor ja 5% aastas) ning edaspidi peab olema vaid üks käendaja. Ükski nendest muudatustest pole olemuselt halb, ent kipuvad olema tühised: pool aastat maksete edasilükkamist pole midagi võrreldes Ühendkuningriigi süsteemiga, kus maksma peab alles alates teatud sissetulekutasemest. Lisaks panevad pankade kasumitaotlus ja Euribori võimalik tõus üliõpilase ilmselt ikka maksma maksimaalmäära. Ühe käendaja mõte on hea, aga eeldus, et vanematel on alati tahe ja vahendid laenu käendamiseks, ei pea paika. Käendajaks peaks olema riik, mitte mõni hüpoteetiline patroon.
Reform ei puuduta aga üldse tegelikku üliõpilaste sotsiaalsete tagatiste süsteemi sõlmprobleemi – õppetoetusi. Nagu praegused õppelaenudki on needki ebamõistlikult madalad ning absurdselt kättesaamatud. Nende jaotamisel arvestatakse kuni 24-aastane (k.a) tudeng kokku oma perekonnaga ning vastavalt perekonna sissetulekule per capita on toetus kas 75 eurot (sissetulek 284,51 kuni 569 eurot), 135 eurot (sissetulek 142,26 kuni 284,50 eurot) või 220 eurot (sissetulek kuni 142,26 eurot). 2016. aasta andmetel said vajaduspõhist õppetoetust umbes viiendik tudengitest (lk 78).
Süsteemi muudab eriti absurdseks see, et pole mitte mingit põhjust, miks tudeng peaks olema oma perekonnaga niiviisi kokku arvestatud.
Esiteks perekonnaseadus näiteks ütleb, et oma last, kes omandab kõrgharidust, peab lapsevanem küll ülal pidama, aga “mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni” – miks aga seotakse tudeng oma vanematega veel kolmeks aastaks pole mitte kusagil selgitatud.
Teiseks on seegi seadusesäte puhas formaalsus ning vaevalt on see pannud mõnda oma tudengist last mittetoetavat vanemat ümber mõtlema.
Kolmandaks kinnitavad ka Praxise läbiviidud uuringud juba aastatest 2015 ja 2017, et ka praktikas “ei ole [üliõpilased] nii selgelt vanematest sõltuvad lapsed, kellena vajaduspõhise õppetoetuse süsteem neid ennekõike käsitleb”, vaid “vastutustundlikud täiskasvanud, kes majandavad suuresti iseseisvalt, perekonnast sõltumata” ning “seetõttu on asjakohane kohandada üliõpilaste toetussüsteem vastavamaks tegelikule olukorrale” (2017:17). Pole ime, et üliõpilased peavad sellist süsteemi ebaõiglaseks (2015: 60-61).
Summade ebapiisavus on ilmne aga kohe, kui kõrvutada neid arvestusliku elatusmiinimumi ehk vähima summaga, millega oma igapäevavajadusi katta (220,5 eurot kuus), töötutoetuse (292 eurot kuus) ja alampalgaga (järgmisest aastast 654 eurot kuus) ning mõelda, et väljamakstavad summad on nüüdseks paigal tammunud juba kaheksa aastat, samas kui hinnad ja palgad on pidevalt kasvanud (üürihinnad kogunisti rohkem kui kaks korda viimase kümne aasta jooksul – ERR 09.07).
Juba 220 eurogagi, mida saavad vaid vähesed, on vaevu võimalik ots otsaga kokku tulla, rääkimata siis 135 või 75 eurost, mille puhul see on aga praktiliselt võimatu. Pole siis ime, et nii suur osa üliõpilastest täiskohaga õppimise kõrvalt veel osakoormusega töötab. Nii nagu 60-tunnine töönädal oli normaalsus 19. sajandi töölisele, on see seda ka 21. sajandi Eesti üliõpilasele.
Mis oleks alternatiiv?
Noh, kui me tahaksime olla nagu Põhjamaa, võiksime me järgida Rootsi eeskuju (lk 79): universaalne õppetoetus kõigile üliõpilastele ning sinna kõrvale riigi poolt tagatud praktiliselt intressita õppelaen, millega katta nii elamist kui ka vajadusel õpinguid. Siinkohal võib eeskuju võtta ka Ühendkuningriigist ning mitte nõuda võla tagasimaksmist neilt, kes kes teenivad aastas allapoole teatud summat – näiteks riigi keskmisest palgast.
Kui tahame aga vähemalt Rootsi sabaski sörkida, siis tuleks muuta õppetoetuste tingimusi, et need võtaksid arvesse perekonna tegeliku toe tudengile, mitte ei liidaks teda meelevaldselt oma vanematega kokku – või siis vähemalt teeks seda kooskõlas perekonnaseadusega kuni tudengi 21. eluaastani.
Samuti on aeg lõpetada tudengite narrimine pseudosummadega, millega ei maksa kinni ei toitu ega elamist – kolme erineva toetusastme asemel peaks olema üks, mis vastaks arvestuslikule elatusmiinimumile. Alles siis, kui sellised muudatused on ellu viidud ja tasuta kõrghariduse seljatagune on kindel, saame rääkida mingisugusest selgest arengust paremuse poole.