Maarja-Liis Roone: Miks venekeelsed noored Eestist ära lähevad?

531647_566421153375848_571187414_n

Asusin sügisel ülikoolis pedagoogikat õppima. Minu kursusel on mitu venekeelt emakeelena kõnelevat neidu ja ma imetlen neid väga. Tutvumisõhtul arutasime selle üle, mis ainet me kunagi õpetada soovime, aga kui kord nendeni jõudis, vastasid nad, et pole veel päris kindlad. Nendest saavad kas vene keele õpetajad eestikeelses koolis või siis eesti keele õpetajad venekeelses koolis. Leian, et see plaan on igati kiiduväärt. Nende noorte õpetajate käes saab tulevikus olema kuldvõtmeke, mis suudab veidigi parandada lõhet kahe kogukonna vahel.

Ainult õpetajate pingutustest on üksi vähe. Kui ühiskond ei ole selleks valmis, ei jätku ka kõige aatelisemal õpetajal jõudu, et muuta terve elanikkonna suhtumist. Sügisesed valimised näitasid taas selgelt, et erinevad poliitilised jõud kasutavad ära rahvuste vahelist vaenu ja hirmu. Nimesid nimetamata teame kõik, millist erakonda seostatakse eelkõige venelaste ja Lasnamäega ning milline rühmitus ajab Eesti asja. Aga kas „Eesti asjade” hulka ei kuulu ka mitte siin sündinud ja kasvanud noored, kelle kodus eesti keelt ei räägita?

Eelmise aastanumbri sees avaldatud intervjuus Marju Lauristiniga tuli välja kurb statistika. 75 protsenti Tallinna Vene Gümnaasiumi 2012. aasta lõpetajatest õpib täna välismaal. Muidugi olen ma õpirände pooldaja ja arvan, et välisriigis viibimine on noortele vaid kasuks. Kuid tekib küsimus, kui paljud neist Eestisse tagasi pöörduvad? Kas intelligentsel muukeelsel noorel on üldse soovi siin, meie väikeses Eestis tegutseda? Me küll kutsume talente koju, kuid ehk peaks pigem panustama sellele, et nad koju jääksid?

Vaadates Eesti kultuurilugu, leiame sealt väga palju suurkujusid, kelle nimi ei ole eestipärane. Milliseks oleks kujunenud eesti filmi- ja teatrikunst ilma Maria Avdjuško, Jüri Järveti (Georgi Kuznetsov) ja Maria Klenskajata? Suudaks keegi ette kujutada Eesti spordimaastikku ilma Konstantin Vassiljevi, Ksenja Balta, Nikolai Novosjolovi ja perekond Šmigunita? Kes lisaks Eesti poliitikasse piisava annuse slaavipärast temperamenti, kui mitte Andrei Korobeinik, Jevgeni Ossinovski ja Deniss Boroditš? On aeg tähelepanu pöörata muukeelsetele talentidele, kes alles avastavad oma võimeid.

Üheks võimaluseks, kuidas kaasata ühiskonda inimesi, kes riigikeelt igapäevaselt ei kasuta, on info jagamine lisaks riigikeelele ka vene keeles. Erinevatel veebilehtedel käies olen huvi pärast jälginud, mis keeles veel teavet jagatakse. Vaatame näiteks nelja parlamendis oleva erakonna kodulehti. IRL, SDE ja Keskerakond jagavad informatsiooni ka vene keeles. Reformierakond seda aga ei tee.

Kui vaadata nende erakondade noortekogusid, siis selles valguses on kõige eeskujulikum Keskerakonna noorte koduleht. Teistel venekeelne informatsioon puudub. Paljude teiste organisatsioonide kodulehtedel ilutsevad nurgas lipukesed, mis idee järgi peaksid võimaldama ligipääsu muukeelsele informatsioonile, kuid neile klikates ei juhtu midagi.

Muukeelse ja eestikeelse kogukonna lõhet põhjendatakse tihti minevikusündmustega. Traditsioonid, esivanemate arvamus ning rahvuse ajalugu on ka minu jaoks olulised. Siiski peame arvestama sellega, et ega meie kõrval elavad muulased ei küüditanud meie esivanemaid, nemad ei okupeerinud Eestit ega mobiliseerinud esiisasid. Võin väita, et ka nemad on mineviku sündmuste ohvrid. Muulased toodi Maarjamaa tehastesse tööle, sattusid siia sõja tõttu või mingil muul põhjusel.

Stereotüübid on kerged tekkima. Ida-Virumaalt pärit heledapäise ning siniste silmadega tüdrukuna olen nendega ka ise kokku puutunud.

Ärgem sildistagem inimesi. Grupp, kuhu kuuluvad erineva tausta, päritolu, teadmiste ja oskustega inimesed toimib paremini. Selline rühmitus suudab arvestada rohkemate inimeste vajadustega, teha otsuseid, mis toob kasu enamikule. Kaasakem inimesi, kes soovivad, tahavad ja oskavad midagi teha ja saavutada. Olenemata nende kodusest keelest, nahavärvist või religioonist.

DELFI

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga