„Kuidas koolis läks“ küsib vanem. „Tavaliselt“ vastab laps.
„Hindeid ka said?“ küsib vanem nagu muuseas. „Ei“, kostab kiire vastus.
Julgen väita, et eelpool on kirjas keskmisest sisukam vestlus vanema ja lapse vahel möödunud koolipäevast. Vanem teab, et lapsel on kõik korras. Laps annab vastuse, mis erilist diskussiooni ei tekita.
Leigest huvist lapse koolipäeva vastu aga kahjuks ei piisa. Kui vaadata viimase viie aasta uuringuid, siis pea iga teine noor on kannatanud koolivägivalla käes. EU Kids Online uuring tõi välja tõsiasja, et 40% Eesti 9-16 aastastest noortest on sattunud kübervägivalla ohvriks. Praxise 2012 aasta uuring näitas, et 7% õpilastest kogeb koolis vägivalda pidevalt. HBSC 2009/2010 uuring paigutas Eesti 29 Euroopa riigi hulgas neljandale kohale kiusamise all kannatavate laste hulga osas neljandale kohale, sest meie koolides puutus vägivallaga kokku viiendik lastest. Andmeid kinnitas ka SA Kiusamise Vastu eestveetava Kiusamisvaba Kooli pilootprogrammi osa, mille 2013/2014 läbiviidud küsitluse käigus saadud tagasiside – 22% õpilastest oli langenud viimase paari kuu jooksul kiusamise ohvriks.
Selline statistika on murettekitav. Pikaajalise kiusamise tagajärjeks on depressioon, ärevushäired ja seletamatud ebamäärased hirmud. Koolivägivalla tõttu langeb noore enesehinnang. Lisaks vaimsetele probleemidele väljenduvad kiusamise tagajärjed ka füüsiliselt, näiteks võib ohvril esineda kõhu- ja peavalu, iiveldus, oksendamine ja unehäired.
Leian, et jõuame tugeva Eestini siis, kui hakkame senisest enam rakendama kiusamisvastaseid meetmeid koolides. Kui uurida lasteombudsmani veebilehte, leiame küll erinevaid programme, mis antud probleemiga tegelevad. Kahjuks pole koolides juurudatud pidevat ja ühtset süsteemi kiusamise vastu võitlemiseks. Tehakse küll projekti põhiseid tegevusi, kuid see ei taga järjepidevust. Taolise süsteemi juurutamine võtab kindlasti aega ja materiaalseid ressursse, kuid olen kindel, et see tasub end ära tervema, rõõmsama ja kindlama ühiskonna näol.